on the continent, people have good food, in england, people have good table manners. (teine, täiendatud trükk!)

(Nüüd on asi ametlik. Maailmas ei ole olnud, ei ole praegu ja ei saa ka olema bändi, mille videod ületaks oma laheduselt OK Go omasid. (Emme, vaata, loomad!))

How you doin'?

Teisipäev algas sellega, et mul polnud aimugi, kus mu esimene loeng on. Õnneks ma jõudsin kooli umbes tund enne päeva algust, sest bussid käivad nii tihti. Kuna ma ise seda loengusaali üles ei leidnud, pidin ma otsima õiget ruumi koos pundi kerges ja natuke raskemas joobes grupikaaslaslastega, kes püüdsid ühtlasi kambakesi aru saada, mis siis ikkagi eelmisel õhtul juhtus. Lõpuks me jõudsime joonistamise loengusse. Meile näidati The Vitruvian Man'i ja ka versiooni sellest Homer Simpsoniga. Lektor küsis kohe, et kes The Simpsons'ite autor on. Nii lahe, et da Vinci kõrval ka Matt Groening'ut hinnatakse. Moodne. Kurb on ainult see, et ma oma konspektist eriti aru ei saa, sest minu reas istus lugupeetud india neiu Shakira, kes terve loeng jalga väristas, nii et mul süda paha oli ja ma arusaadavalt kirjutada ei suutnud.

Sel nädalal on meil koolis mingi laat, kus jagatakse suurtes kogustes tasuta asju kommidest hambapastani. Ma pidin korra kõndima üle selle laadaplatsi ja mulle suruti pihku mõlemad. Siis oli tuutoritund. Mu tuutor on ise moeosakonna õppejõud ja ta ütles, et järgmine nädal, ehk siis moenädal, tuleb ilmselt selle semestri kõige pingelisem ja mahukam. Tunnist läksin ära moeosakonna kaudu, kus olid seinal erinevad kollaažid. Ühel oli Carmen Kass. See hetk tegi mu päeva. Vaatamata sellele igatsesin õhtul kogu hingest suve ja Eestit.

Kolmapäeval käisin ma linna peal asju ajamas. Vihma sadas igast suunast ja tuul lõhkus mu vihmavarju ära. Saatsin postkontorist, mis ei müünud ümbrikke, emmele kirja ja postmargil oli röntgenpilt hip replacement'ist. Ma naersin kolm ja pool minutit. Veel käisin Vodafone'is ja sain endale kohaliku numbri. Vodafone'i teenindajad olid toredad. Nad said aru, et ma olen new in town ja ütlesid, et ma võin alati nende juurde hängima minna, kui mul on kurb. Siis käisin läbi ka kohustuslikud Zara ja H&M'i. Hotelli tagasi jõudes olin kurguni märg ja sõin mingit ostetud võiksi, mis oli rõve kui öö.

Neljapäeva hommikul jõudsin kooli, nagu ikka, varem. Karl, mu graafika õppejõud, ütles, et 'Ilouna, aren't you keen?' ja ma ütlesin, et tegelikult ma tulin varem, sest mul bussigraafik lihtsalt ei jäta mulle rohkem võimalusi. Rääkisime Karl'iga Eestist ja Baltimaadest. Ta ütles, et sellel samal kursusel oli paar aastat tagasi ka mingi Läti tüdruk, aga tema teada pole eestlasi selles koolis varem olnud. Lõpetasin oma book jacket'ite sketch'id, millega ma olin rohkem kui rahul, ja ma teadsin, et selleks, et saavutada soovitud tulemust, pean ma Mac'i taha istuma. Karl tegi Mac'i kartjatele kiirkursuse ja ma asusin tööle. See ei olnudki nii kole, kui ma kartsin. Ja tulemus tuli superluks. Ma sain ka kiita. Jälle. Sest ma olen nii lahe. Karl ütles, et näete, Ilona tuli, kasutas oma Eesti aju, ja sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja selleks kulus kõigest tund. Ma olin uhke nagu Venemaa Putini üle on. Kui ma välja logima hakkasin, avastasin, et mu kooli IT-süsteemis on mu nimi 'Tredrema'. Sellist versiooni polegi veel olnud.

- See nädal. -

Lõunat sõin ma koos tuutoriga, kes rääkis mulle kooli kohta kõike, mida ma veel ei teadnud. Me leppisime ka kokku järgmise deidi, kus me vaatame mu töid ja ta juhendab mind natuke sel raskel teel. Ta küsis ka mu tulevikuplaane ja soovitas ülikoole, mis ühel või teisel erialal head on. Ja ta tuletas meelde, et siin riigis on kandideerimine juba jaanuaris! Korra tuli hirm, aga mu lõuna, milleks oli jumalik chicken caesar wrap, leevendas valu. Ka tuutor kiitis mu inglist ja ütles ka, et seal koolis oli kunagi üks Läti tüdruk olnud, kes siis ilmselt polnud kuigi hea inglisega. Ja nüüd pean mina siin Balti mainet parandama. Üldiselt võiks öelda, et inimesed siin riigis teavad, kus Eesti on. Nad teavad ka, et see on endine NSVL'i riik ja üks isegi teadis, millal me taasiseseisvusime. Peale lõunat tegin ka promotional poster'i oma raamatule ja kuna ma olin nii usin ja kiire, sain varem koju. Ostsin šokolaadi ja vaatasin, suu sellega koos, Friends'e. Koolis oli õhtul mingi ball. Disney-teemaline. Aga ma jätsin oma Simba-kostüümi koju ja ma ei saanud minna.

Öösel ma eriti ei maganud, sest kõigepealt ärkasin ma üles, sest midagi kukkus kuskilt maha ja siis sellepärast, et orkaan tahtis akna kaudu siseneda. Seega hommikul olin ma värske kui kevadine lilleõis, panin selga oma koledaimad riided, et printmaking midagi ilusat ära ei rikuks ja astusin julgelt vastu siinsele kliimale. Teel kooli läks mu juba katki olnud vihmavari veel rohkem katki, selle vars käib nüüd ainult poolikult lahti ja ma ei näe selle alt enam midagi välja. Ja lisaks olin ma üleni sopane, sest kõik autojuhid sõidavad läbi iga lombi kolm korda, et ma ikka põhjalikult must oleks. Lisaks on mu kingad siin nii palju vett kannatanud, et varsti võib keegi nende põhjal mind kodutuks pidada. Koolis rääkisin ühe tüdrukuga, kes ütles, et täna on nii külm ilm. Ma rääkisin, mis meil Eestis talviti toimub ja siis ta ütles, sest tema on elus ainult kaks korda lund näinud ja tema kõrgeim lumememm oli põlveni. Ka ülejäänud grupikaaslased ilmutavad lapsikuse vahepeal normaalsuse märke, mis on meeldiv.

Enne trükkimise algust sai igaüks A4'a põhjalike ja hirmsate ohutusreeglitega. Ühesõnaga kõigepealt meisterdasime metallplaatidele vormid ja siis katsime need värviga ja trükkisime üht pidi ja teist pidi ja efektidega ja ilma ja ühes tehnikas ja teises. Kurb oli ainult see, et see õppeklass oli 20 inimese jaoks liiga väike, iga etapi juures oli järjekord ja kogu aeg oli oht kuskile vastu minna. Mis oleks olnud surm, sest pooled asjad seal ruumis oleks kokkupuutel mu riided ja naha jäädavalt värvinud või söövitanud või siis mind laiaks pressinud. Oma tänased tööd saan ma kätte järgmisel nädalal, kui need on kuivanud. Siis ma sheerin.

- Press, millele pidi jõudu rakendama kolm tüdrukut, et see töötaks. 

Poisid said pisarsilmi üksi hakkama. -

And I'm done...

P.S. Valeri(e) andis mulle teada, et ma saan sisse kolida alles pühapäeval.
P.P.S. Kool lõppeb mul 10. detsembri paiku. Umbes siis ma tulen.
P.P.P.S. Pendulum on 7. detsembril Bournemouth'is. Huvitav, kas ma ei saaks nendega koos Tallinnasse tulla. Oleks seltsis segasem. Ja 8. detsembril on Deadmau5, mis muuseas maksab jala.

I.

intro.

(Emme, kuula seda laulu kindlasti. Erinevalt eelmistest peaks see sulle meeldima.)

Good evening, my mates!

Esiteks tahaksin teiega jagada oma nädalavahetuse muljeid. Nädalavahetusel ma lebasin, nagu lubatud. Vahepeal helistasin ka oma landlady'le ja ütlesin, et lähen tema ja koerte juurde elama. Ma ostsin talle ka Tallinnast Kalev'i kommikarbi, mille ma talle sinna kolides üle plaanisin anda. Aga kui ma tema juures reedel käisin, selgitas ta mulle pikalt-laialt, kuidas ta sööb ainult juurikaid ja sellest tulenevalt on tal ka mingi udukeeruline lõikelaua süsteemskeem. Niisiis ma mõtlesin, et ma mis ma neid komme talle viin, sest komm pole ju kapsas, ja sõin neid Friends'ide saatel ise. Kuni ma pähkli kurku tõmbasin ja hetkeks mõtlesin, et nüüd on minuga lõpp. Ma köhisin silmad märjad peas ja mõtlesin, et see oli kindlalt sellepärast, et need kommid tegelikult algselt Valerie'le olid. Oma internetti armastan ma väga ja tahaks temaga leivad ühte kappi panna. Ka Nobel'i internetipreemia annaksin. Pühapäeval käisin ka poes teritajat ja kommi ostmas. Oli viljakas päev. Tänaval vaatasin hoolega inimesi. Siin on mingi probleem sellega, et inimesed on lühikesed. Ja suurte peade ja väikeste kehadega.

Ja siis tuli esmaspäev. Ma ärkasin enne, kui ma olin magama jäänud. See on see Helena fenomen. Hommikuks sõin vastu tahtmist ühe küpsise, sest SUURE närvi pärast polnud kõht üldse tühi. Juuste kammimise saateks vaatasin ETV'st Terevisiooni, kust tuli ka 'Mõmmi aabits'. Nagu tellitud esimese koolipäeva puhuks. Panin pliiatsid ja suled kotti ja kutsusin takso, sest siinne bussisüsteem on ikkagi suht hoomamatu mu väikesele arule. Jõudsin kooli aasta enne graafilise disaini studio practice'i algust. Sain kätte oma sketchbook'i ja portfolio, mis on sama suur kui ma ise. Aga vähemalt nüüd kõik teavad, et see tüdruk on kunstiülikoolist. Moodne. Juhendajad Karl ja Hannah on nii toredad, et ma tahaks nendega kabet mängida. Kuigi ma ei oska. Stuudio on supersuur. Seal on ringis töölauad ja siis veel üks sein laudadega, millel on Mac'id ja siis terve üks sein laudadega, millel saab teha igasuguseid graafikaasju, millest ma veel ei jaga.

Umbes täpselt, kell 9:30, kui practice pihta pidi hakkama, tulid uksest sisse mu grupikaaslased. Enamik neist nägid välja nagu nad oleks prostituutideks riietunud 7-aastased tüdrukud või siis kodutud. Ma alguses mõtlesingi, et on mingi karneval. Nemad kõik vaatasid mind silmanurgast, nagu mul oleks mingi surmaga lõppev nakkushaigus, ja istusid teise stuudio otsa. Aga lõpuks tuli ka inimesi minu juurde. Nad kõik on minust aasta või kaks nooremad. Või kui ei ole, siis tunduvad küll. Ma olin alguses õnnetu, aga siis hakkas töö pihta ja ma olin nagu kala vees. Kunsti õppimise juures on tore see, et tegelikult on suht savi, kas sul on koolis mõni sõber või mitte, sest kõige parem ongi üksi nokitseda. Mu kõrval oli ka üks lauatäis tüdrukuid, kes arvasid teistmoodi ja rääkisid terve aeg selles, kui up'i nad ennast õhtul dress'ivad. Hommikul tegime graafilisi kompositsioone. Ülesandeid oli umbes 5 ja kõik nad lühikesed ja tähtis oli eelkõige idee, mitte viimistlus. Ma küll püüdsin visalt mõlemat. Mind ka kiideti ja päeva lõpus läks ka paar minu tööd koopiate tegemisele, et neid hiljem laiemale publikule presenteerida. Päeva jooksul õppisime me igasuguseid kavalaid graafilise disaini nippe. Ma vaatasin suu lahti ja tundsin, et selle ühe päevaga siin õpin ma rohkem endale kasulikku ja huvitavat kui Tartus terve aastaga. Meile räägiti ka, et tehti uurimus, mis tõestas, et väikestele lastele meeldivad proportsionaalsete nägudega inimesed. Ehk siis kui sa oled kole, siis pole oluline, kui lapsesõbralik sa oled, lapsed ikka nutavad.

Peale lõunat saime ülesande, mille me lõpetame neljapäeval. Nimelt peame me kõik kujundama ühe book jacket'i, ehk siis need õhukesed paberkaaned raamatu ümber. Raamatu võtsime me kõik silmad kinni ühest kastist ja omavahel vahetada ei tohtinud. Meile öeldi, et seal on nii kuulsamaid kui ka vähem kuulsamaid raamatuid. Ma lootsin parimat ja tuli Jean Rhys'i Wide Sargasso Sea. Kui oleks olnud võimalus, oleks ma kohe seal samas avanud pudeli šampust, sest just seda ma soovisingi. Tegelikult pole mul aimugi, mis see on. Selle kaanel oli kaks mingit suvalist Jamaica naist. Siis ma hoidsin silmad-kõrvad lahti, et mis teised saavad. Üks sai A Clockwork Orange'i ja oli täiega kurb, sest ta ei teadnud seda. Kui ma oleks selle saanud, siis ma oleks ideedest puruks läinud. Ja siis üks sai From Russia, with Love'i. Mõrd. Ma ju armastan James Bond'i. Ülejäänud aeg ma lihtsalt lõikasin endale paberist oma raamatu book jacket'i välja ja pakkisin asju, sest ma sain aru, et mul on vaja enne selle ülesande täitmist internetis põhjalikku uurimustööd teha. Ma oleks võinud seda ka seal samas stuudios teha, aga ma ei oska Mac'e kasutada. Sellega tegelen ma homme peale tutorial'i ja kolmapäeval, kui mul on vaba.

Enne practice'i lõppu tuli üks tüdruk mu laua juurde. Ma nägin teda juba varem, sest ta tundus neist kõige asjalikum ja tegi ka, nagu mina, oma tööd edasi, kui meil vahepeal 10'ks minutiks kohvipausile lubati minna. Ta küsis, et miks ma sinna kursusele 3 nädalat hiljem tulin ja ma rääkisin, miks. Ta nimi on Lauren ja ma kasutasin võimalust ja küsisin ta käest kõik asjad ära, mida ma muidu student service'ist küsima pidin. Ta juhatas mind sinna, kust ma õpilaspileti sain, ja näitas, kus bussipeatus on. Vabatahtlikult. Ta oli üllatavalt tore ja asjalik, arvestades seda, et mu grupis on ka inimesi, kes polnud enne tänast trükimasinat näinud või kes ei osanud sõna 'nuclear' kirjutada. Ise on british. Ühe tüdruku nimi oli Shakira. See on vist globaalselt popp nimi.

Käisin läbi veel üliõpilasnõustaja juurest, kes aitas mul leida bussi, mis mind hotelli viib. See on ühtlasi sama, mis mind ka oma siinsesse koju viima hakkab. Üliõpilasnõustaja kirjutas mulle ka paberi selle kohta, et ma seal koolis õpin. Algab nii: 'To whom it may concern...' (eesti k. 'Neile, keda huvitab...'). Siis käisin läbi sellest samast poest, kust ma reedel kunstitarbeid ostsin ja sain endale bussipileti, taustaks mängis The xx. Tundsin ennast taas nagu kodus. Siis otsisin üles oma bussi, mille nimi on U4. U2 oleks küll lahedam ja ma tunneks end kui Bono. See kohuke. Buss sõitis läbi kesklinna, mis oli ilus. Ka bussid on siin moodsad. Uued ja puhtad, nurgas pole uriini. Mõned on isegi kahekorruselised. Nägin ka KFC'd ja Burger King'i.

Ootan juba pingsalt homset. Siiski...

'Kõik saab korda. Kõik saab alati korda.'

I.

are you ready, boots? start walkin'!

Oma teise päeva hommikul ärkasin ma üles kell 7, et olla varakult asjalik. Käisin duši all, mis võttis erakordselt kaua aega, sest see kahe kraani süsteem on lamp ja lisaks tuli dušist vett vähem, kui Sahara kõrbes aastane sademete hulk on. Aga hotell on muidu armas. Kahekorruseline elumaja, mis on pererahva poolt hotelliks tehtud. Tuba on mul väike, aga kõik piisav on olemas - voodi, viisor ja en suite vannituba. Ja internettus, mis teeb mu elu siin nii palju talutavamaks, sest mul olete teie kõik seal kaugel kodus. Hea on elada tehnikaajastul. Moodne.

- Et te teaks, kus Bournemouth on. -

Läksin sööma. Ütlesin söögitoas olevale kahele vanapaarile 'Morning' ja istusin oma lauda, mis oli kaetud ühele, sest 'I'm a loser, baby'. Siis haarasin mina, eestlane, kelle esiisad on elanud üle orjuse, sõjad ja USSR'i ja kes on maast madalast harjunud iseteenindamisega, omaalgatuslikult kätte oma kohvitassi, et otsida kohvi, mille peale missis kõrvalt lauast ütles mulle, et mulle tuuakse. Istusin ja ootasin. Kohvi toodi ja küsiti, mida ma süüa tahan. Siiani on mul siin söögiisuga see mure, et seda eriti pole ja ma võtsin ainult toast'i, mille ma endale sisse toppisin, et ees ootav asjaajamistest punnis päev üle elada. Siis tuli söögituppa hotelli omanik, kes rääkis kõigi külalistega, et mis nad eile tegid ja mis täna teevad. See on armas, sest noh, sõpru mul siin pole ja siis on hea, kui kedagi natukegi huvitab, kuidas mul läheb. Olgu see siis lihtsalt viisakusest või siirast huvist. Ta siis küsis, et mida mina, 'Ilouna', täna teen. Ma ütlesin, et ma lähen ülikooli ennast registreerima ja siis vaatama ühte tuba, mille ma internetist leidsin. Kõik hakkasid millegipärast naerma. Nad siin vist eriti ei usu internetti. Igatahes mulle sooviti edu ja kiideti mu inglist. Moodne. Enne teele asumist sain pererahvalt ka linnakaardi, et ma ikka hakkama saaks. Lisaks sain juhtnöörid, kuidas jõuda Spar'i, kust ma hotelli omaniku sõnul vooluvõrgu adapterid saama peaks, sest siin on kolme otsaga pistikud, aga meil Eestis on kahe otsaga Euroopa omad.

Asusin teele. Plaan oli käia kõigepealt Spar'is, et leida adapterid, minna tagasi hotelli, et telefoni pisut laadida ja siis käia ülikoolis ja selle naise juures, kelle majas ma tuba üürida soovin. Spar pidi olema päris kesklinnas, hotellist 10-15 minuti kaugusel. Mulle meenus ka, et eelmisel õhtul olin ma taksoga sellest mööda sõitnud. Aga paraku, seda ma üles ei leidnud. Ma ei tea, miks ma kelleltki ei küsinud, aga ma otsustasin edasi kõndida mööda teed, kust ma ka taksoga sõitsin. Ühel hetkel ei olnud ka enam kedagi, kelle käest küsida. Olid ainult vanapaarid, kes olid nii vanad, et nad oleks aru saanud ainult siis, kui ma oleks küsinud, kui ortopeed on. Siin on üldse tohutult palju vanapaare. Linn on hästi armas. Majad on max 3-4-korruselised, kesklinnas väheke kõrgemad ja peaaegu iga maja esimesel korrusel on mingi pood. Pooled neist pereärid ja pooled mingid ketipoed stiilis Marks&Spencer või Sainsbury's. Või Vodafone...

Asi, mis esialgu ilmselgelt üliimelik on, on vasakpoolne liiklus. Hommikul olin ma veendunud, et ühel hetkel ma auto alla jään. Õnneks on siin riigis arvestatud ka idiootidega ja enamike ülekäigukohtade, millest omakorda valdav enamik on sebrata (ehk siis vaata ise, kuidas sa üle tee saad), juurde on maha kirjutatud 'look right' ja nool ja siis keset teed 'look left' ja nool. Päeva jooksul harjub uue süsteemiga isegi enam-vähem ära ja tegelikult on see isegi loogiline. Kui inimesed on PAREMAkäelised, siis on ju loogiline, et rool on PAREMAL pool ja teed ületades vaatad enne PAREMALE. Ja ka see, et ringteedel on liiklus päripäeva ehk kellaosuti liikumise suunas. Eesti liiklus tundub nüüd nii ajuvaba. Foore on siin ka vähe. Peamiselt ringid. Ja siis, kui ülekäiguraja juures on kuskil kirjas pedestrians, on mul lõbus. Neid pedenalju...

Niisiis ma kõndisin ja kõndisin ja ühel hetkel ma vaatasin kaarti ja mõtlesin, et ilmselt on targem lihtsalt infopunkti minna ja küsida. Seda enam, et mul oli vaja ka endale selline kaart osta nagu mulle hotellist laenati. Infopunkti minnes möödusin sellistest landmark'idest nagu Zara ja H&M, mille asukoha järgi mõni endale elamist otsiks. Käisin ka üle linna keskväljaku, mida olin enne näinud pildilt. Infopunktist ostsin kaardi ja palusin ennast Spar'i juhatada. Ja nemad näitasid kaardilt Spar'i, mis asus teises linna otsas, kesklinnast kaugel. Ma mõtlesin, et mis teha, adapterit on hädasti vaja ja läksin. Käisin maha pika tee, mis läks mäest üles ja alla ja mööda väga paljudest kirikutest. Lõpuks jõudsin sinna, kus see Spar olema pidi, aga teda ei olnud. See-eest oli seal palju teisi poode ja ma mõtlesin, et kui Spar'is see vidin on, siis äkki on Sainsbury's ka. Läksin sisse, haarasin käest ühel töötajal, näitasin oma Nokia laadijat ja ütlesin, et mul on see ja mul on vaja seda electric adapter thingy't. Ta sai aru ja ma sain oma adapterid. Ma olin sisimas vihane, et ma olin ilmselgelt suht mõttetult pool hommikut raisanud ja ennast energiast tühjaks käinud, selle asemel, et näiteks kesklinna Marks&Spencer'ist seda otsida. Olin läbi ja unistasin taksost. Mõtlesin, et tervet seda tagasiteed ma taksoga ei sõida ja käin, kuni jalad veel kannavad. Poole tee pealt võtsin takso. Taksojuhil olid karvased käed ja parema käe keskmise sõrme küüs oli pikk. Hotellis laadisin telefoni ja arvutit ja ka iseennast Kalev'i kommidega (tervitusi inimestele, kes arvasid, et ma võin neid vajada).

Ja siis astusin jälle uksest välja ja asusin teele kooli poole. Enne käisin ka läbi hotellilähedasest Marks&Spencer'ist, et osta vett. Väikseid veepudeleid siin riigis ilmselt pole, sest kõik on ju supersize. Ma pidin ostma suure ja seda terve ülejäänud päeva kaasas tassima. Lisaks, nagu juues selgus, oli see Fairy-maitseline. Mu õnn oli piiritu. Seda, kas seal poes neid adaptereid siis on või mitte, ma vaadata ei julgenud. Käisin taaskord maha üüratult pika maa, mis kaardil tundus lühike, aga tegelikult oli mul tunne nagu läheks siit jala Londonisse (umbes 150 km). Siin linnas peaks isegi olema mingi enam-vähem asjalik bussiliiklus, aga ma ei olnud valmis ka seda oma esimesel päeval avastama. Ülikooli kohale jõudes selgus, et ma läksin ringiga. See oli imeline uudis mu jalgadele, mis vajasid juba seal kohest amputatsiooni.

Ülikooli campus oli suur ja nii ilus. Leidsin sealt üles infolaua, kus oli tähtsust täis tädi. Ta on siiani ainus. Nagu vanaisa ütles, siis siin on kõik viisakad ja üks mitte, aga Eestis on vastupidi. See tädi jooksutas mind natuke mööda campust ringi, aga lõpuks sain ma ennast registreeritud, finantsid korda ja sain kätte ka oma timetable'i. Kool on mul E-R 9:30 AM'ist kuni 4:30 PM'ini. Ja minu Foundation Course näeb välja selline, et igal nädalal keskendutakse ühele erialale. Alates järgmisest nädalast on mu teemad siis järgmised:
- graphic design; 
- fashion, costume + textiles; 
- 3D art, craft + design; 
- photography; 
- animation + illustration / film;
- fine art.
Igal nädalal on ka üks iseseisva õppe (ehk vaba) päev ja novembris on Pathway Guidance Week, kus kõikide erialade lektorid annavad loengu, mille abil peaks selle nädala lõpus tegema edasise õppe valiku. Ja siis on hindamiste nädal, mis algab 15. novembril. Sellest, mis peale seda saab ja kas ma saan kohe koju, ma veel ei tea.
Lisaks toimub ka mittekohustuslik overseas educational visit, mis tähendab seda, et iga üliõpilane minu kursuselt võib valida ühe sihtkoha, kuhu ta minna tahab ja siis pannakse kokku grupid. Reis toimub veebruari lõpus või märtsi alguses. Otsus tuleb langetada nii kohe, kui saab, sest muidu saavad grupid täis. Sihtkohtadeks on Madrid, Amsterdam, Paris või Berlin. Moodne. Minuga sama kursust on kokku 12 gruppi, igas ühes neist 20-25 inimest.

Kui ma olin kogu info kätte saanud, näitas üks tädi minu osakonnast mulle campus't. See oli nii armas. Pisikesed majad, igal ühel neist oma konkreetne funktsioon. Ma oleks endale kuskile nurka pesa teinud. Sain teada, kes ja kus mulle esmaspäevast graafilist disaini andma hakkab, kohtusin oma tuutori ja mõne grupikaaslasega, nägin erinevaid õppeklasse. Kõik inimesed, kes vastu tulid, tundusid toredad, kunstiinimesed, aga mitte liiga (nagu EKA omad). Kuidas see Eplik nende kohta ütleski, Kaisa? Ja siis käisin ka ülikooli kunstipoes tarbeid ostmas. Ma olin mugav ja käsutasin ühe müüja oma nimekirjaga mööda poodi ringi jooksma ja mulle vajalikke asju otsima. Taustaks mängis Calvin Harris ja ma tundsin, et ma olen jõudnud koju. See campus on tegelikult kahe ülikooli oma - üks on see The Arts University College at Bournemouth, kus mina olen, ja teine on Bournemouth University. Ehk siis kõik on koos. Kunstnikud ja muud loomad. Ja lahe oli ka see, et kõik olid nagu tavalised normaalsed inimesed. Mitte nagu Tartus, kus kõik on karvased ja riietuvad nagu meie esivanemad.

Sain oma tarbed ostetud ja helistasin sellele tuba rendile andvale naisele, et ma nüüd liigun. Selleks hetkeks hakkas mu keha üles ütlema. Jalad läksid krampi, valutasid ja vasak põlv, mis on seni olnud mu tugevaim külg, tegi meeletut valu, mida liikudes õnneks ei tajunud. Seega ma püüdsin kogu aeg liikuda. Kui mul kunagi 50-selt põlveopp tehakse, siis te võite mulle meelde tuletada, et selles on süüdi mu esimene päev Bournemouth'is. See rendinaine, kelle nimi on Valerie, ütles mulle, et see jalutuskäik peaks olema umbes 30 min, aga kerge füüsilise puudega käisin mina seda vahemaad umbes tunni.

Jõudsin majakesse. Valerie, kellega ma olin varem paar-kolm korda telefonis rääkinud, oli hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin. Ta nägi välja nagu väike tüse õlgadeni juustega mees. Samas ta käitumine ja rääkimine oli nii väljapeetud ja peen. Ja ta tütar oli imekombel päris kena. Ju Valerie mees näeb siis välja nagu naine. Majas oli kerge remondist tulnud värvihais, mis oli segunenud mingi muu, võib-olla koerahaisuga. Ma teadsin, et tal on koerad, aga neid näha polnud. Niisiis me istusime kööki maha ja rääkisime asjad selgeks. Majas elavad praegu kaks tüdrukut Belgiast, kes õpivad samas koolis, kus ma. Järsku käis pauk ja oli kuulda madinat. Valerie ütles, et mingi aed kukkus kuskilt eest ära ja koerad said välja. Ja seal nad olid. Kraapimas mu jalga. 5 väikest valget nähvitsat, patsid peas ja mitte kõige puhtamate vuntsidega. Koerad korjati kokku ja pandi jälle kinni ja mulle näidati maja ja tuba, mis pole veel valmis, aga peaks seda järgmiseks pühapäevaks olema. Tuba oli jube armas. Sellel oli üks suur aken, ülevalt väikese virtraažiga, ja teises seinas kaks pisikest. Lagi ja liistud olid alles värvitud ja esmaspäeval pannakse maha vaip. Järgmiseks pühapäevaks peaks olema sees ka uus mööbel ja tuba valmis. Ühesõnaga maja ise ei olnud suurem asi, aga tuba oli superluks. Juba praegu. Ja uks oli ees! Ja see on oluline, sest ma elan selles toas, mitte majas. Arvestades seda, et see tuba tuleb ilus ja uus, see pole koolist kuigi kaugel ja seda vahemaad saab sõita ka bussiga ja ka hind on normaalne, helistan ma talle ilmselt nädalavahetuse jooksul tagasi ja ütlen oma jah'i. Ta ütles ka seda, et tal on ka teisi huvilisi ja kui ta enne kellegi leiab, siis olen mina ilma.

Sealt tulema hakates joonistas Valerie mulle kaardi, mis oli halvem, kui minu meistriteosed, mis on juhatanud inimesi Raasikul rongi peale, Sakus (oeh, Saku...) marsa peale või Tartus Kaisa juurest Raekoja platsile. Tänu sellele kaardile jõudsin ma aga kiiresti ja mõlema jalaga tagasi hotelli. Järgmised kaks päeva ma leban ja puhkan jalgu. Eriti vasakut.

Korra elus ma olen kurb, et mul pole mingit sammulugemisseadet, sest mind nii huvitab, mitukümmend kilomeetrit ma täna ära käisin.

P.S. WiFi on hotellis selline kõikuv, et te teaks arvestada.
P.P.S. Siin on kastanitel kolm korda nii palju okkaid, kui Eestis.
P.P.P.S. See Marioni lause on ikka peas.

I.

hello, you're walking... farewell, i'm off then...

Tere õhtust, Eesti! Tere õhtust, Tallinn! 


Esiteks sooviksin tänada kõiki suuri ja väikeseid fänne, kes lennujaama meeneid tõid!


Ja without further ado alustan ma sealt, kus me viimati kohtusime...
Niisiis ma läksin kurvalt, silm märg peas, läbi turvaväravate. Mina ise ei piiksunud, aga mu kotti vaatasid läbi lausa kaks naist. Ma ütlesin kohe, et 'vou-vou, ma tean, milles asi - mul on kotis kruvid' (teile, kes ei tea ja on segaduses - ma sain lahkumiskingiks kaks nagi, kruvidega). Mulle öeldi 'ei...' ja naeratati. Kott otsiti midagi ütlemata läbi (siinkohal tasuks mainimist ka fakt, et mul oli kotis Marioni tatar, mille pärast oli mul ekstra piinlik, sest see turvainimene arvas kindlasti, et mul on selle vahele heroiini peidetud). Niisiis lehvitasin teile kõigile veelkord ja kepsutasin oma gate'i, kus ma nägin Arvo Pärti ja natuke hiljem ka Maria Avdjuškot ja Kris Taskat. Ütleme nii, et tegu oli VIP-lennuga. Pardapassi poiss soovis mulle head teed ja ma haarasin kaasa Postimehe, sest järgmised paar kuud ma emakeelseid lehti ei näe.


Läksin lennukisse, mille stjuuard ei olnud kole, ja otsisin oma koha, kobistasin oma läppari riiulisse ja siis koperdasin üle istmete oma kohale. Piinlik oli oma graatsilisuse pärast. Mu kõrval istus üks paar, kes terve lend käest kinni sosistasid. Samas, mida mina tean, äkki see ongi armastus. Äkitselt kuulsin ma tuttavat häält. See oli Aunaste, Maire Aunaste. Ma olin lummatud sellest kuulsusteparaadist. Piloodi nimi oli Redis ja ta ütles, et oodata on turbOlentsi. Õhku tõustes hakkasin ma kaasa saadud kirju ja kaarte lugema. Ma naersin ja silm peas oli jälle märg. Mu emotsioonid summutas see paar, kes oli ebameeldiv ja ma kaalusin vahepeal tõsimeeli oma istme haaramist ja sellega lennuki tiivale istuma minemist.


Maandusin Gatwick'is, mis oli suurem kui Eesti. 'Aaaall the people, so many people...' Mu pagas ei olnud ära kadunud ja ma eksisin ainult korra ära. Pidin leidma rongijaama, mis asus samas hoones. Vahepeal sain sõbraks rongiinfomehega, kes vastas igale mu lollile küsimusele. Perroonil küsiti mult teed ja ma isegi oskasin juhatada. See on ilmselt sellest, et ma olin ikkagi eelmises elus british. Sõitsin rongiga ühte kohta, kus ma pidin ümber istuma. Erinevalt Gatwick'ist polnud seal eskalaatoreid ja ma pidin oma killavoori ühest üüratu kõrgest trepist alla, läbi tohutu kahes suunas liikuva rahvamassi ja siis teisest trepist üles lohistama. Seal üleval perroonil, mille ma õnneks probleemideta leidsin, oli mul tohutu segadus oma piletiga. Sest et mul oli selline suur paberist pilet, aga kõigil teistel oli mingi udupeen oranž pangakaardisuurune asi ja siis ma lugesin sähmi täis olles oma piletilt midagi selle aktiveerimise ja piletimüügipunkti kohta. Ma küsisin oma kõrval seisvalt mehelt, et mis värk sellega on, aga ta ei teadnud mitte midagi. Vähemalt oli ta viisakas. 


Kuna rongini oli aega umbes 10 minutit, hakkasin ma jooksma, sest ma olin kindel, et ma pean oma paberpileti kuskil selle kaardikese vastu vahetama. Jooksin kohvriga trepini, mis oli see sama suur, kõrge ja järsk. Trepi nägemisest õnnejoovastuses olles haarasin ma kohvri kätte ja hakkasin kappama. Parema meelega oleks ma ta sealt küll alla visanud. Niisiis jooksin piletimüügipunkti suunas, kuni tuli ette värav (mitte Maarja Värav, keda seal ülitore kohata oleks olnud), kust sai läbi ainult nende samade oranžide kaartidega, mida mul polnud. Rongini oli aega 8 minutit ja ma küsisin esimeselt seal töötavalt inimeselt, kes oli süsimustanahaline turvamees, et kas ma saan selle piletiga sõita ja ta ütles, et see ongi mu pilet. Kuna rongini oli nii vähe aega ja mul oli perroonini, mida seal oli kokku umbes 15, rahvast täis koridor ja supermassiivne trepp, piisas mulle sellest vastusest ja ma võtsin uuesti ette selle raske tee. Jõudsin perroonile 4 minutit enne rongi - just täpselt, et läbi rongimüra kuulda teadet selle kohta, et kui ma tahan minna Bournemouth'i (mis oli mu sihtkoht, kes ei tea) ja veel mõnda kohta, siis pean ma istuma 1.-5. vagunisse, sest 6.-10. vagun kaovad kuskil peatuses tagant ära. 


Niisiis läksin ma 3. vagunisse ja lootsin, et nüüd olen ma samahästi kui kohal. Rongis oli aga nii, et erinevalt sellest esimesest rongist polnud seal eraldi pagasikohti ja kuna ma oma pagasit üksi jätta ei tahtnud ja kohta mulle koos pagasiga polnud, istusin ma 1h 48min kuskil vaguni eesruumis jalgrataste ja WC'ga (mis õnneks ei haisenud ja oli viisakas) oma kohvri peal. Rong oli Siemens'i oma. Moodne. Peatusi oli mitmeid ja ühes kõlas teade stiilis "kui te seda teadaannet kuulete, siis palju õnne, te olete õiges vagunis, et sõita Bournemouth'i ja veel mõnda kohta". Olin sisimas omadega mäel, aga keha oli lähedal väsimushalvatusele. Lõpuks ometi oli Bournemouth, kus ma tundsin taas puudust sellest oranžist piletist, sest ainult sellega sai läbi väravast, et väljuda sellest kuradi rongijaamast. Õnneks oli seal mingi mees, kes tegi ühe värava lahti, et inimesed, kes oma oranži pileti eeliseid kasutada ja jaamast ise väljuda ei oska, ka koju saaks. Ma sulandusin seltskonda ja sain välja.


Tänaval seisid prostituudid. Ma olen suht kindel, et seda nad olid. Oli ka taksopeatus, kus seisid enamjaolt suured taksobussid. Ma valisin välja ühe väikese takso ja ütlesin, et mul on vaja saada oma hotelli ja ütlesin aadressi. Taksojuht ütles mulle, et ta ei saa mind peale võtta, sest klient peab valima esimese takso järjekorras. Ma ütlesin, et need on bussid ja ma ei taha bussi, sest ma eeldasin, et see maksab ka rohkem. See väikese takso juht ütles siis, et ma võin hetke seal järjekorra ees oodata, kuni busse vähemaks jääb ja siis ma võin tema takso võtta. Nii oli. Taksojuht oli tore. Kui see välja jätta, et ta minuga abielluda tahtis ja siis arvas, et ta 21-aastane poeg äkki selleks sobivam oleks. Ta nimi oli Arthur ja ta andis mulle oma visiitkaardi, et whenever I'm lost, ta tuleb ja võtab mu peale. Niisiis Tallinnas on mul Takso-Jüri ja Bournemouth'is Taxi-Arthur. Moodne.


Jõudsin hotelli, kus õnneks jäi ära kardetud registreerimine ja muu jama ja ma sain kohe oma tuppa. Hotelli omanik tassis mu kohvreid ja mina loivasin tema järel. Toas pesin hambad, vaatasin hetke mingit saadet, mis oli väga Teletaibu sarnane, ja keerasin ennast oma koerateki sisse ja jäin tuttu. Peas mängis ripiidiga...


'Algus on sitt, aga asjad lähevad ruttu paremaks.' - Trel

I.