look! i'm a star!

Ma ei olegi Helsingis!

- Lennukis tehti siuke nali. -

P.S. See Estonian Air'i uus lennuk on nii armas ja moodne. Pisike ja asjalik. Soovitaks sõbralegi.

P.P.S. Lennukis istus mu ees Jüri Nael. Oumaigaad, vipp!

I.

my god woke up on the wrong side of his bed.

'The time is right to make new friends.'

Nii ütles mulle täna hommikul inglise-eesti netisõnastik. Sõprade leidmisele orienteerituna läksin kooli. Täna oli üks nendest päevadest, kui oli raske leida põhjust, miks see kuradi saar üldse asustatud on. Sest kliima see salapärane miski pole. Ja no milleks sadada ülevalt alla... Ikka igast suunast mingit sodi näkku, kui saab. Pluss ma kaotasin mantlinööbi ja mõlemad kindad läksid katki. Ja šokolaadi ajasin pluusi peale ka. Ütleme nii, et päev täis helgeid hetki.

Koolis saime teada, et meie grupp jagatakse erialasuundade järgi väiksematesse gruppidesse, et siis iga grupp omal kindlal kellaajal koos tuutoriga oma ideid arutada saaks. Ja minu grupp oli kell 2. Seega kella kaheni ma istusin kalanäoga raamatukogus, sest erinevalt teisest, kes seda aega usinalt kasutasid, oli minul kodune töö eeskujulikult tehtud. Nimelt täna oli see ülioluline päev, kui igaüks pidi esitama kaks ideed FMP'ks e. lõpuprojektiks. Peale pingsamat ja vähem pingsamat mõtlemist täis nädalat olid minu ideed järgmised (teen lühidalt):

No. 1 Raasiku Elektri kontorihoone renoveerimine;
No. 2 kohvik / restoran Tallinna vanalinna (sest ma leidsin city24.ee'st just sinna laheda pinna).

Ma ise olin mõlemast ideest võrdselt sillas. Mõlemad tähendaks sisuliselt uue ja moodsa kombineerimist ajalooga. Kohviku kujundamine oleks aga aega ja fakti, et ma olen alles foundation'is, arvestades jõukohasem. Pluss, see lubaks võrreldes Raasiku projektiga mul rohkem süvitsi ja detailselt tegutseda. Nii arvas ka Rachael. Nii ma siis ka teen, sest tuutorite sõna pidi selles asjas peale jääma. Pealegi. Kohviku jaoks uurimustööd teha ja inspiratsiooni koguda on ju nii mõnus. Istud ja kohvitad mööda linna ringi. Kel huvi, võib püüda mind tabada.

Igatahes nüüd tulevad kaks väga kiiret ja töökat päeva. Esiteks, pean ma kolmapäevaks valmis saama on FMP ametliku proposal'i, mis kujutab endast 4 A4'a tihedat teksti. Teised teevad seda muidu reedeks. Aga no, ma olen eriline. Ütlesin ka Simonile, et ma olen mõnda aega koolist eemal. Ta ütles, et ma paneks meili. Väga leige suhtumine, arvestades seda, et Eestis tehakse minu auks paraad ja president võtab Eesti eliiti vastu. Siis teiseks, pean ma kolmapäeval ka postitama oma portfolio e. fooliumi Chelsea jaoks. Ma pean saatma selle mingi erilise postiga, miks maksab rohkem kui lennupilet Tallinnasse. Asi on nimelt selles, et kuna selle ümbriku sisu on ülioluline ja sellest sõltub mu tulevik, soovitas kool selle erisaadetisena saata. See maksab £5.50. Ma ei kujuta ette, kas seda saadab terve tee mingi eriüksus, kes on läbinud erikoolituse, et toime tulla nii oluliste ümbrikega. Ma ei usu, et ka ükski Eesti riigisaladus nii hoolikalt hoitud on. Vähemalt jõuab see kohale ühe päevaga. Aga enne saatmist, pean ma veel tegema pilte oma makettidest ja sada jama. Sest ma olin oma üüratus tarkuses kustutanud need pildid, mis ma peale suurt kurikuulsat kaamerakaklust tehnik Lindsay'ga, tegin. Ja täna peale kerget keskustelu temaga, sain ma kaamera uuesti. Ta ütles, et 'aa, meil on olnud see vestlus juba'. Ja ta oli meelitatud, et ma seekord ise igaks juhuks kasutusjuhendit küsisin. Kolmandaks, ma pean ka pakkima.

Uudistest veel, et märtsi lõpus on mul siin oma koolis intervjuu. Närv on ka. Kuigi ma tean neid sisekujunduse õppejõude ja nad on ikkagi inimesed. Lisaks sain teada, et Lenny (Kravitz) hiina nimi on Ksiäolin. Vms.

Igatahes. Bussi- ja lennupiletid on prinditud, ootavad kapi peal rivis. Polaaralale jõuan neljapäeva õhtul hilja. Seniks vaadake seda ja tehke märkmeid. Ja siinkohal tervitused Soome lugejaskonnale!

Näemps, kraed!

P.S. Olen mäel, et mu eelmine post oli nii popikas!

I.

destination imagination.

(Suvi! Ma tean, et teil veel pole. Kaugel sellest. Aga meil siin kohati juba täitsa on. Ja selle trummide alguse võtaks ja paneks purki, et kuulata vihmasel päeval.)

Long time no write.

Ei teagi, kust alustada. Ma alustan keskelt. Vahepeal oli mul uus projekt koolis. See oli ainult poolteist nädalat lühike, seega väga hoogne. Simon ütles, et selle eesmärk on, et me kontsentreeritumalt ja konkreetsemalt oma asju teeks. Sest kui on pikad projektid, kipuvad inimesed uimerdama ja üle mõtlema. Ja nii ei saa! Igatahes. Projekti alguspunkt oli see, et Simon tõi stuudiosse suure kasti ja ütles, et see on täis asju, mis on pärit tema töölaualt või töölaua alt. Hirmus. Ja siis ta hakkas sealt kastist neid täiesti suvalisi asju jagama. Nt. Julia sai karbi plaastreid. Natty sai purgi miniinimesi, selliseid 3 mm'seid, mida makettidel kasutatakse. Need olid imeväikesed. Jäid küüne alla kinni. Üks tüdruk Helen, kes on ka mu uus sõps, sai üleskeeratava roboti. Ja mina sain kollase kristalli. Simon ütles, et see on mulle just paras pähkel. Vähemalt polnud see karp plaastreid. Kui asjad jagatud, oli meil ülesanne toota 15-20 kiiret eksperimentaaljoonistust sellest objektist. Ja siis kui need valmis, pidime me nendest joonistustest oma projekti arendama hakkama. Ja see oligi kõik, mis meile stardiinfoks anti. Et siis hästi vabad käed. Isegi liiga vabad. Mis on hea ettevalmistus viimaseks projektiks. Minu joonistused hakkasid üsna pea välja nägema nagu tool. Ja nagu midagi kubismi / art deco'd meenutavat. Ja kuna aega oli ainult poolteist nädalat, ei hakanud ma pikalt mõtlema ja tegingi research'i art deco kohta. Ja lõpuks tuli tool! Suht nihvakas. Aa. Ja siis, et parandada eelmise projekti viga, kus ma sattusin liiga hoogu selle 3D programmiga, mille nimi on SketchUp (nagu Ketšup, ha), otsustasin ma seda üldse mitte kasutada ja põhiliselt joonistada. Sest Simon ütles, et ma peaks rohkem joonistama. Aga lõpuks selgus, et Simon'ile siiski ei meeldi, et ma ainult joonistan. Otsustagu ära, mida ta tahab. Ja siis ma tegin väledalt paar primitiivset 3D joonist selle Ketšupiga.

- Tool. Ilma jalgadeta. Sest ma ei osanud kiirelt mingeid normaalseid jalgu 

selle programmiga genereerida. - 

Siis oli mul veel vahepeal üks portfolio (või 'foolium', nagu ütles mu aisa) tähtaeg. Nimelt Kingston, see kuhu sisse saamiseks kuningannaga sõps olema peab, tahtis näha mu töid. Ja kuna Simoonil polnud aega enne 31. jaanuari, mis oli ühtlasi ka selle portfolio tähtaeg, sain ma tema tähelepanu alles samal päeval peale kooli. Niisiis ma istusime me rõõmsalt poole õhtuni koolis ja Simoon aitas mul 15 tööd välja valida. Lisaks helistas ta abivalmilt Kingston'isse, et üks nüanss üle täpsustada. Nii tore, kui tuutorid ise vabal tahtel aitavad. Mitte sa ei pea lunima ja otsima ise mingit ulmeinfot. Ja siis Simon tõdes veelkord, et ma peaks rohkem joonistama ja eksperimenteerima erinevate tehnikate ja meetoditega. Ma tean seda, aga see on nii keeruline. Ja ma üldse ei tahaks. Ta ütles ka, et see viimane projekt, mis algas 20 joonistusega, on sellepärast just mulle mõeldud. Igatahes. Ja siis. Samal õhtul rääkisin ma uuesti selle kaameralaenutusboss Lindsay'ga (kes on mees, ma ei väsi rõhutamast, kuigi nimi seda ei reeda). Ja kuna ta nägi, et ma olen meelt heitmas, andis ta mulle selle Nikon'i kaamera. Aga... Koos kasutusjuhendiga, et ma ennast kurssi viiks. Ma olin sillas. Tänasin ette-taha ja kimasin koju, et veel sama päeva õhtul portfolio üles laadida. Nibin-nabin jõudsin. Success! Kui ma ülejärgmisel päeval kaamera tagastasin, oli Lindsay väga sõber. Aga küsis kohe, et kas ma üleüldse seda kasutusjuhendit vaatasin. Ja siis ma särasin ja laululinnud lendasid mu ümber nagu imalas Disney multikas. Nimelt ma ütlesin, et jah, ma vaatasin, kuidas kasutada manuaalrežiimi, ehk sättida ise säriajad, valgusavad ja muud loomad. Pluss ma uurisin täitsa omal vabal tahtel, et kuidas välguintensiivsust reguleerida, sest mu pildid olid ülevalgustatud. Ma nägin Lindsay silmis uhkust ja rõõmupisaraid.

Siis, nagu te teate, elan ma koos Lenny'ga (Kravitz). Ta on päris naljakas. Pisike, aga jookseb kogu aeg sihitult ringi ja laamendab. Näiteks alati, kui ta läheb vannituppa, on mul hirm, et minu toa ja vannitoa vaheline sein kukub kokku. Ma ei tea, mida ta seal teeb. Ja siis ta lõhub nõusid. Ja praeb vorste temperatuuril, mis on ilmselt kõrgem kui päikesel. Nt. ühel hommikul läksin ma rõõmsalt kööki ja kui ma ukse lahti tegin, nägin suurtes kogustes sinist suitsu. Sest noh, milleks panna tööle õhunuusutaja või avada aken. Seal ta siis oli oma vorstidega. Naeratas, nagu see rahvus ikka teeb. Ja 30'st sekundist köögis piisas, et ma haiseks üleni nagu praevorst. Rõve. Ja. Ta arvuti on ilmselgelt särav näide Made in China - tehnikast. Sest kui tema on kodus, pole mul netti. Ja kui ta on kodus, naerab ta terve aeg oma toas. Praevorstiga. Võib-olla ta teeb küberrünnakuid Venemaale vms. Ma tõesti ei kujuta ette. Terve tänase päeva olen ma teinud vaheldumisi restarte oma arvutile ja ruuterile. Vähemalt ma tean, et viga pole minu arvutis, sest mujal kõik toimib. Ainult siin majas mitte. Isegi siis, kui Sophie ja Jolien'i ajal meil majas 4 arvutit oli. Igatahes Valeri kutsus mingi itimehe, kes tuleb ja lööb korra majja. Või löön mina kedagi. Õnneks ma sain vahepeal ka emmelt paki. Sain põhiliselt kommi, mis ongi olulisim siin elus. Barvarisiid polnud, sest ma ei tellinud.

Koolis olen aga avastanud sooja lõuna võlu. Nimelt puudub meil, foundation'i õpilastel võimalus kasutada mikrolaineahju ja kaasavõetud toitu soojendada ei saa. Seega peab õudselt hoolega valima, mida kaasa võtta, et see ka külmalt talutav oleks. Aga hiljuti avastasin, et kooli sööklas ei maksa toit üldse liiga palju. Arvestades ka seda, et ma seda ainult kaks korda nädalas ostan, sest mul on ju põhiliselt iseseisev õpe kodus. Koolist veel nii palju, et iga päevaga avastan ma, et meil on grupis toredaid inimesi. Just mingi õhkkond või grupitunne, mis on. Näiteks viimase projekti critique oli tore. Vaatamata sellele, et seda viis läbi Simon ja kõik alguses kartsid, et ta lööb, oli kõik tegelt väga tore. Eriti see, et ise ei pidanud eriti rääkima. Simon rääkis hoopis ja küsis igaühe käest ainult paar-kolm-neli küsimust tema töö kohta. Ja kõik arutasid ja viskasid nalja ja üldse oli väga tšill. Näiteks vahepeal keerasid poisid keset critique'i endale joint'e ja ütlesid ilma igasuguse häbita Simon'ile, suits käes, et nüüd võiks teha pausi. Tavaline. Ja üks poiss ütles lihtsalt niisama ja puhtprofessionaalselt, et ta disainis 'sex chair'i'. Ta ütles, et ta ise ei oleks selle peale tulnud, aga tuutor Rachael soovitas seda teed minna. Täiesti normaalne. Aga seekord olin mina crit'il kolmas. Mis on edasiminek võrreldes eelmise korraga, kui ma olin eelviimane ja kõik inimesed olid ammu koju läinud. Arutelus selgus, et minu projekti viga oli, et ma oleks pidanud rohkem keskenduma lõpptulemusele. Tõsi. Asi oli nimelt selles, et eelmise projektiga ma ainult seda tegingi ja siis ma püüdsin oma viga parandada, pannes seekord põhirõhu ideearendusele. Raske on leida kuldset keskteed. Natty ka pildistas.

- Mina! Tere-tulge-kõik-AUCB'sse-õppima näoga. 

(A. Alliksaare (2011) järgi.) - 

- vasakul. Mingid inimesed.                    paremal. Natty ja Helen. -

- vasakul. Zoe, kellega koos mul oli au teha rühmatööd. Käemärk viitab päritolule.

paremal. Läbilõige Aasia rahvustest. Julia (Hong Kong), Natty (Tai/UK) ja Zoe (Beijing'i kandist). -

- vasakul. Poiss nimega Seven e. 7 (Hiina). Raske on mõista ta juttu, aga ta on andekam 

kui Anne Veski. Autodisainis.
paremal. Chrissie. Ta on ka suht tore laps. -

Eelmisel nädalal sain ka kirja Chelsea'st, mis on mu ülikoolivalikute pingereas number 1. Nad tahavad mu portfoliot 28. veebruariks. Seda ma ei tea, kas ka sinna sisse saamiseks peab tundma kuningannat isiklikult, aga ma loodan, et tänu sellele, et ma seal kahele kursusele kandideerin, on mu šansid suuremad. Kui ka sinna sisse saamisel on ülitihe konkurents, siis eelkõige asukoha pärast. Täitsa Londooni tsentris.

- Must nool tähistab kooli asukohta ja paluks tähelepanu ringitatud objektidele. 

Pluss on ka Victoria metroojaam kiviviske kaugusel. 

Ja sealt saab umbes igale poole Londonis. - 

Mis veel... Meile anti umbkaudsed juhtnöörid meie lõpuprojekti kohta. Või siis lihtsalt FMP e. final major project, mis ei kõla üldse hirmsalt, ei. Seda enam, et see lõppeb suure näitusega mais. Mida näevad kõik maailma inimesed. Ja kus hindavad oma ala spetsid. Aga alustuseks peame me järgmiseks esmaspäevaks mõtlema välja kaks üldist plaani lõpuprojektiks. Siis peame me need ette kandma ja terve grupp hääletab ja aitab igaühel selle sobivama välja valida. Mul on praeguse seisuga üks potentsiaalne idee. Kuna ma ise olen olnud Eestist eemal, nagu mõni võib-olla teab, siis teekski väikse rahvaküsitluse. Nimelt, kas kellelegi on Tallinna linnaruumis silma jäänud mingi objekt, mis vajaks ümberdisaini või hoopis mingi objekt, mida pole, mis on puudu ja mis võiks olla, ehk siis mida oleks vaja täitsa nullist disainida? Soovituslikult võiks see olla mitte väga arhitektuurne, sest see pole päris mu teema, aga siiski kõik mõtted on teretulnud. Mis iganes valdkond. Kirjutage-joonistage mulle. Parimatele auhinnad.

Aga täna, sõbrapäeval oli mul hindamine. Karl ütles, et ma olen tubli ja puha ja ütles, et kõik on ilusti tehtud ja nii, aga siis ütles ta ka ausalt välja, mis tema arvab. Nimelt ta soovitas mul vabalt võtta. Ta ütles, et ma mängin liiga turvalisel pinnal ja peaks oma mugavustsoonist välja tulema ja rohkem piire kompama. Just materjalide ja makettide suhtes, sest ma olen liiga oma sketchbook'is ja vormistuses ja selles Ketšupi-nimelises programmis kinni. Ta üles, et ma poleks nii 'Baltic states'. Ma naersin, sest ma tean, et ta ütles õigeid asju. Ma olen neid ka ise märganud ja ka teised tuutorid on öelnud. Ta ütles ka, et ma võiks rohkem joonistada, sest talle meeldivad mu disainijoonistused. Nii et Simon, pff! Karl ütles veel, et mu sketchbook on nagu bakaõppe teise aasta üliõpilase oma, mis on ühest küljest väga hea ja professionaalne ja ilmselt viib mind aasta lõpus turvaliselt hindeni 'MERIT', aga siiski ma võiks julgemalt katsetada. Siis on ka 'DISTINCTIVE'i (mis, on parem kui 'MERIT', et oleks selge ka siilidele) saamine reaalne. Sest see kursus, mida ma siin praegu teen, on just ideaalne iseenda arendamiseks ja mingite ulmeasjade proovimiseks. Kuna viimane projekt kestab 2 kuud, siis ma püüan end kätte võtta ja Karl'i nõu järgi talitada. Targu.

Igatahes see nädal olen ma kodune. Valmistun esmaspäevaks, kui ma pean välja käima kaks lõpuprojekti e. FMP ideed. Ja järgmiseks reedeks pean ma siis selle välja valitud idee ametlikult esitama. See on nagu bakatöö teema esitamine vms. Suht biig diil.

Sou. Vat ju?

P.S. 10 päeva!
P.P.S. Sõbrapäev on lollidele.

I.

enjoy the silence.

Tahaksin pidulikult teatada, et Ilööna blogi läheb mõneks ajaks puhkusele. Põhjuseks see, et praegu on kiire ja pingeline aeg ja pea muid mõtteid täis. See blogimine käib lihtsalt hetkel üle jõu ja on muutunud natukene pastakast välja imemiseks. Kogun lihtsalt mõtteid ja ennast ja tulen tagasi. Muudes suhtlusvõrgustikes olen igati kättesaadav.

Ma tänan ka südamest kõiki andunud fänne.

I.