dream supreme.

(Tervitused Norra Kuningriiki! Maris, kui sul mahub, siis kas sa saaksid Röyksopp'i poisid äkki suveniiriks kaasa tuua? Ja olgem ausad, ka jaanipäeval oleks elav muusika ikka midagi muud, kui kellegi iipood. Ma usun, et kõik on läbirääkimiste küsimus, nii et probleemi vaevalt on.)

Ahoi, kantrimehed!

Olen tulnud taas, et teha väike update oma tihedate tegemiste kohta. Alustangi tähtsaimast. Nimelt meil läks nädalavahetusel ilm taas külmaks. Mis tähendab, et ma olen tagasi oma sissemässimisskeemi juures. Vaatamata sellele võtsin kuulda nõu ja sõin pühapäeval ihuüksi ära terve topsi Ben & Jerry'se jäätist. Nädalavahetusel käis ka väga vilkalt majavaatajaid, sest Valeril on ikka kindel plaan oma haus maha müüa ja suvel või sügisel siit minema kolida. Eriti pingeline oli laupäeval, kui umbes pooletunniste intervallidega mu tuppa mingi võhivõõras seltskond sisse sadas. Ma olin suhteliselt traumeeritud, sest kogu mu harjumuspärane rutiin oli rikutud ja ma ei saanudki terve nädalavahetus pidžaamades ja sassis patsidega olla.

Esmaspäeval rääkisime koolis Natty ja Julia'ga järgmisest aastast. Nimelt nemad mõlemad jäävad kindlalt Bournemouth'i. Ülejärgmisel nädalal, kui algab lihavõttevaheaeg, on meil koolis ka majutuspäevad, mis tähendab, et kokku tulevad kõik majaomanikud ja potentsiaalsed üürnikud ja toimub suurejoonelisem majajaht. Ma olen selle asja peale sügavalt mõelnud ja jõudnud järeldusele, et hinna ja kvaliteedi suhtelt oleks mul juhul, kui ka mina järgmisel aastal siia kooli jään, arukaim koos nendega maja üürida. Eks siis paistab. Samal ajal, kui me väga elulisi probleeme lahendasime ja toitusime, oli akna taga mingit suuremat sorti performance. Ilmselt olid tegu järjekordse näitlemis-, grimmi- ja kostüümiosakonna ühisprojektiga. Sellepärast on see kool siin lahe, et see on nii kompaktne ja koostöö erinevate erialade vahel on väga tihe. Nt. ka interjööridisainerid (nii popp sõna, hakkan kasutama) käivad tihedalt läbi arhitektide, tekstiilikunstnike, modelmaker'ite, näitlejate ja lavakunstnikega jne. Aga ma olen seda vist juba öelnud ka.

Teisipäeval kulmineerus mu mitmepäevane paanikahoog, sest mul oli siin koolis vestlus. Intervjuu toimus sisearhitektuuri stuudios, kuhu viib keerdtrepp, mis näha ka ülemisel pildil. See stuudio on vaieldamatult üks hubasemaid omasuguste seas. Intervjueerija oli Russell, kes on juba vana sõber sügisestest lahtiste uste päevadest saadik. Selleks kuupäevaks ja selleks kellaajaks olid kohale kutsutud ainult meie oma kooli lapsed. Kokku olime me kuuekesi - lisaks mulle veel Archie, Molly, Chrissie, Stephanie ja Rob. Kuigi nad kõik on minu grupist, olin ma varem ainult Chrissie'ga suhelnud. Ma ei tea, mis juhtus, aga ma läksin ise nendega rääkima ja puha. Ei olnud kuskil üksi ja uhkust täis nagu tavaliselt. Oli kosutav kogemus. Kõik olid toredad. Arutasime seda, et nagu meie seltskonnast näha, siis üldiselt on ikka see seaduspärasus, et poisid lähevad arhitektuuri õppima ja tüdrukud sisearhitektuuri. Ja siis rääkisime, et kes kus juba intervjuul on käinud ja kuhu läheb ja mis esimene valik on jne. 

Intervjuu oli kiire ja väga vabas vormis, sest me olime ikkagi oma kooli omad. Russell küsis sekka ka selliseid traditsioonilisi intervjuuküsimusi stiilis, miks just sisearhitektuur või mida ma tahan teha 5 aasta pärast või mida ma teeks, kui ma võidaks lotoga. Lisaks rääkis ta, et ta vanemad käisid hiljuti endistes nõukogude bloki riikides reisil ja olid just hästi vaimustuses nendest pisikestest Balkanimaadest. Ma siis ütlesin, et ei-ei... Baltimaad on need. Ma olin muide kuulnud seda, et brittidele on Balti ja Balkan suht samaväärne soga. Meeldiv. Siis ütles ta, et ta teab Eestit küll, sest see on see hästi mägine. Siis ma ütlesin taas, et ei-ei. Ühesõnaga oli ta omadega lootusetult rabas ja siis ma rääkisin kahe sõnaga, kust kuradi kohast ma pärit olen. Aga pole hullu. Ta oli siiski väga muhe ja ütles, et kui mul on mingitki küsimust oma finaalmažoorprojekti kohta ja Simon ei jaga biiti, ma võin alati stuudiost läbi minna ja temalt küsida. Tuus. Aga kokkuvõtvalt. Ma olin küll enne intervjuud üle mõistuse pabinas, sest ma olen väga vilunud intervjuudel närvi minemises ja seetõttu suust mingi iba ajamises ja mitte kuigi hea mulje jätmises. Aga arvestades seda, et see oli mu esimene vestlus sel aastal ja veel võõrkeeles ja värki, oli täitsa tipptopp.

Kolmapäeval oli traditsiooniline inglise ilm mingi tuvastamatu sademega, mis tähendab seda, et kooli jõudes olin ma nagu peletis. Kuna ma olin ka väga väsinud, sest ma sahmerdasin eelmisel õhtul poole ööni oma sketchbook'iga, sõin hommikust hoopis koolis. Söögitädi tahtis mind 50 sendiga petta. Lits. Aga see-eest on meil üks teine söögitädi, kes minuga alati pikalt räägib. Seekord rääksime popmuusikast. Kohe päeva alguses oli mul väga pikk ja põhjalik tutorial Simon'iga. Ta andis näpunäited, millest mõni oli täiesti asjalik. Aga samas ta tegi ka seda, mida ta ikka teeb - tekitas mus tunde, et äkki ma olen KÕIK valesti teinud ja ma peaks otsast peale alustama. Samas pärast ütles, et tegelt ma liigun täitsa õiges suunas. Kes temast aru saab. Lõppkokkuvõttes ma rebisin oma sketchbook'ist 4 lehte välja, sest ma teen need uuesti. Kurb oli see, et see oli muuhulgas kogu mu eelmise õhtu töö. Aga nii see baarielu käib. Üldiselt olen ma oma tööle hoo sisse saanud. Nüüd on mul ainult hädasti oma ruumide jooniseid vaja, aga paraku maakleri-Marina ei vasta mu meilidele. Ma ei tea, kas ta hakkas jooma või ei mõista eesti keelt, aga see on temast väga inetu. Niisiis helistab mu emme talle ja kutsub ta korrale. Peale tutorial'it tulime Julia'ga koolist tulema. Tema läks oma pisikese roosa Hello Kitty joonlauaga ühe poe akent mõõtma, mis on mu meelest päris lustlik, ja mina tulin koju magama ja Simon'i nõuandeid seedima, et olla kohe hommikul töökas ja asjalik ning värske nagu kevadine õis.

Ja nüüd järgneb pidulik teadaanne, mida oli raske postituse lõpunigi endas hoida.

Ilona Tedrema on kutsutud õppima Arts University College at Bournemouth'i sisearhitektuuri ja -disaini erialale!

Voh. Valeri tütar Rebecca ütles, et peaks tähistama, aga paraku on majapidamises ainult džinni ja piima. See oleks hea pidu.

P.S. 9 nädalat!

I.

imagination is more important than knowledge.

Tere!

Niisiis. Viimati jäin ma omadega sinna kohta, et ma pidin usinasti oma disaine paberile vehkima, et neid Simon'ile ette kanda. Midagi ma paberile sain ja üle vaatas need hoopis Karen. Ta andis nipet-näpet paar soovitust ühe või teise asja kohta, aga üldiselt pole ma veel kuigi kaugele jõudnud. Samas, ega keegi pole. Disainjoonistamises ongi minu meelest see kõige pähklim osa algus. Selle võiks keegi teine lihtsalt ära teha. Sest sa võid seda research'i sinna sketchbook'i igati vonksilt kleepida ja oma peas ka üpriski detailselt ja selgelt lõpp-produkti näha, aga konks ongi selles, et kuidas kurat sa selle disainiprotsessi käima lükkad. On raske olla loovisiksus. Et teaks ka need, kes arvasid, et ma siin muudkui rebin ja kleebin. Lisaks on tervel meie grupil Simon'i-poolne surve teha makette. Ja taas seisavad kõik sisekujundajad selle igavikulise küsimuse ees, et makette millest. Sest arhitektil on päris lihtne workshop'is mingi kipsplönn teha ja siis öelda, et see on kuubaas. Selle kõrval, et üks kobe sisearhitektuurne makett peaks sisaldama mööblit ja värki, mida puhtfüüsiliselt nii lühikese ajaga ei jõua kompunnida, sest see on paras täppisteadus. Niisiis pean ma millalgi ilmselt tegema maketi näiteks oma kohvikresto letist või mingist muust detailist ja lootma, et sellest piisab. Aga praegu on mul viimne aeg oma ideearendust esinduslikumaks vormistama hakata, sest teisipäeval on mul siin oma koolis vestlus ja seal tahetakse ka mu sketchbook'e näha. Nii et. Peab ka juuksed ära kammima, et oleks viisakas.

Esmaspäeval jõudis minuni ka info, et meie kõigi vaimne isa Karl, kes oli graafilise disaini tuutor ja lisaks minu hindamiste läbiviija, on vallandatud. Ja mitte keegi ei tea, miks. See löök oli suur, sest ta oli põhimõtteliselt mu esimene sõber siin koolis. Kurb, aga veel kurvem on tema suuna õpilastel, kes oma finaalmažoorprojekti nüüd ilma juhendajata teevad.

Kuna mu elu kulgeb üpris sündmustevaeselt, on pinge umbes põlvekõrgune. Nimelt pole Chelsea, kuhu ma kandideerisin kahele kursusele, siiani vastanud. Isegi mitte eitavalt. Mitte ühtegi infokildu minu UCAS'e (kohalik kandideerimissüsteem, et värskendada mälu) lehel. Õnneks ei saa nad ennast enam väga kaua sügada, sest 6. maiks peavad kõik koolid oma otsused teinud olema. Nagu mulle kombeks, valmistun halvimaks ja mängin peas läbi stenaariumi, kuidas ma sorgus sabaga siit tagasi tulen. Suht nätsutatud tunne on ja tahaks koju. Seda enam, et teil on seal mingid Tallinn Music Week'id ja NO99 tutikad tükid. Õnneks hoiab tuju kõrgemal kevadilm, mis siiani ainult soojemaks läinud on. Eile tulin koolist pluusi väel ja ma oleks ka teksade sääred üles kruttinud, sest oli siiralt palav. Ja niidetud muru lõhn oli ka. Aga esimese asjana, kui ma koduuksest sisse astusin, ütles Valeri, et nädalavahetusel läheb jälle külmaks. Litsid.

Ja nüüd olulisim - Simon ütles, et mu viimane koolipäev on 1. juuni. Seega mind on tagasi oodata ilmselt 5. juunil, mis teeb siis selle pühapäeva seisuga 10 nädalat, kui ma ei eksi. Seniks söön lusikaga pestot, sest muud toitu kodus pole.

'Kui sa tunned, et kogu maailma raskus on sinu õlul, tuleb see õlu lihtsalt ära juua.'

I.

chaos is a friend of mine.

Buon giorno!

Alustagem mu meeleolukast reisist tagasi siia kohta. Esiteks olin ma terve pühapäev pahas tujus, nagu ikka kodust kolmeks kuuks lahkudes ollakse. Pluss, me vaatasime vahetult enne emme juurest ära tulemist viisorist mingit loodusfilmi haavatud merilõvidest. Reispassiks või nii. Ja siis elasin ma kogu oma frustratsiooni selle peale välja, et ma ei ostnud ühtegi kübet eesti toitu kaasa. Tark ja ratsionaalne, nagu ma olen. Ja nagu ma oleks pidanud iseenda tundmise põhjal eeldama, igatsesin ma musta leiba ja juustuvorsti kohe esmaspäeva hommikul. Igatahes. Lennukis oli lõbus, nagu alati. Sellised traditsioonilised tujutõstjad nagu nuttev imik, haisev mees ja siplev inimene tagumisel istmel olid olemas. Haisev mees istus minust järgmises reas ja vingus hoopis ise terve aeg selle üle, et lennukis on sokihais. Õnneks vürtsitas ta reisi lugudega sellest, kuidas ta käis 'kohu' ja 'nöhaga' 'Kopengaagenis'. Ma olen suht kindel, et ta kuulab ka gipgoppi ja sööb gamburgerit. Boonuseks, võtsin ma kogemata võileiva heeringaga, mis ei ole kohe üldse mu lemmiksöök ja külastasin elus esimest korda lennuki WC'd.

Gatwick'is nägin aga, et minu lennul oli ka Hannah. See laulja. Peale sellist erutavat uudist oli mul au poolteist tundi bussi oodata. Jälgisin inimesi, sest ma olin kogu kaasavõetud literatuuri juba läbi lugenud. Lennujaamas olid kaht tüüpi reisijad - üleriietatud noored inimesed suuskadega või lilleliste suveriiete ja Crocs'idega vanapaarid. See on nüüd küll häbi moepolitseile. Või sellele Ženja Briti versioonile, kelle nimi mul ei meenu. Mingi Kök oli. Kiek in de Kök. Bussis püüdsin ma kõigest väest magada, aga ma ei saanud, sest ma lihtsalt puhtfüüsiliselt ei suutnud enam ühtegi vähekenegi mugavat istumispoosi leida. Lisaks istus mu taha mingi India naine, kes rögises nagu traktor ja köhis mulle raudselt mingi epideemia külge. Lõpuks Bournemouth'i jõudes pidin ma olema seltskondlik taksojuhiga, kes, nagu nad ikka, küsis kust ma tulen ja siis terve hulga küsimusi Eesti kohta. Mu väga lühikeste ja konkreetsete vastuste põhjal võib öelda, et Jaani ja Marko 'Lihtsalt ütlemise aabitsa' lugemine on vilja kandnud. Lõpetuseks ütles ta mulle, et ma näen väsinud välja, mis on lihtsalt viisakas variant lausest 'Sa näed sitt välja'. Olin meelitatud ja loivasin oma kohvriga trepist üles ja nõrkesin voodisse.

Hommikul oli pauk ja siis maja ees selline stseen. Ma lippasin kohe ka Valerile ütlema, sest see autojuht oli hästi vana naabrinaine ja ta tundus sama segaduses kui väike koer tema tagumisel istmel. Aga ma pidin kõigepealt rüselema kahe nähvitsaga, kellest üks pures mu sussi ja teine kraapis küünega mu jalgadesse sügavad vaod. Valerilt sain teada, see naine on 80+ ja käis just põlveopil. Ja sellised lubatakse liiklusesse! Ta ei suutnud hoovist väljagi tagurdada. Ulme. Igatahes Valeri ütles, et vaatamata sellele, et ma olin ära ainult 2 nädalat, on selle ajaga palju juhtunud. Nimelt Lenny (Kravitz) lahkus ja läks mingite hiinlastega koos elama. Tore. Ma ei peagi enam jalad ristis vannitoa ukse taga seisma, kui ta vannis ujuma õpib. Pluss, nüüd ma saan laulda kõva häälega kassatšekist ja sellest, et käed olgu teki peal. Küll aga võib tulla siia ajutiselt resideerumisele mingi Valeri sõbranna poeg. Tal oli ka mingi imelik nimi, mida ma ei mäleta. Pluss, meil on uus nett. Mis küll kõigub, aga see-eest, kui teda on, on ta kiire. Vaatamata sellele, et ka ruuter on tutikas, lülitab Valeri ta ikka südaöösel välja, sest need ruuterid on kõik isesüttivad. Just ruuterid, mitte üksi muu aparatuur.

Esmaspäeval sain ma ikkagi aru, miks inimesed siinset kliimat kannatavad. Sest märtsis on siin juba suur kevad ja puud ja nartsissid õitsevad. Kooli minnes nägin ka lindu, mis minu kogenematule silmale oli kuldnokk. Ja ühte ämblikku. Ja siis on ka muud kevadekuulutajad nagu kõrgemas keskeas meesterahvad, kes on oma kabrioletid ja udupeened sportautod talveunest äratanud. Ilus aeg see kevad. Üldse valgus ja õhk ja kõik on teistmoodi. Koolis süüakse lõunat ka juba väljas muru peal. Inimesed silkavad pool-paljalt ringi ja sellised asjad nagu jakid-joped on so last season. Poed on ka juba varakult päevituskreeme täis. Nende vahelt oli raske leida leiba. Temperatuur on siiani nii 15 kraadi ringis olnud. Ja päikse käes on nii soe, et isegi päevitaks kuskil, kui see koeraarmee poleks hoovi ära sitanud.

- Minu kodutänav. Nartsisside ja partidega. -

Koolis oli mingi kummaline eufooria, kui mind nähti. Julia ja Natty kiljusid ja rääkisid detailselt kuidas nad vahepeal Amsterdamis reisil käisid ja Julia lisas muid põnevaid detaile oma ülipõnevast elust. Ma ei kuulanud eriti, tegin lihtsalt viisakusest näo, et ma ka kuulan huviga. Simon tuli stuudiosse ja ütles 'It is Ilona!'. See on see, kui sa oled popp ja lahe. Rääkisin siis Simon'ile, et mis ma vahepeal tegin oma projektiga ja mis ma edasi plaanin teha. Naljakas on see, kuidas kaks nädalat inglist ei räägi ja kohe annab tunda. Ei leia sõnu ja nii. Igatahes jõudsin järeldusele, et ma muudan oma algset projekti natuke. Ainult nii palju, et ma kolin oma kohvikrestorani vanalinnast ära. Ehk Kadriorgu või Kalamajja. Ja võib-olla muudan interjööris modernse ja ajaloolise vahekorda. Et siis natuke rohkem modernset. Eks näis. Praegu on siuke idee, et valgel taustal väike antiik ja põhiroll oleks punastel detailidel. Kohe tekkis assotsatsioon punaste marjadega. Äkki kevade pärast või nii. Mõtlesingi, et kohviku nimi võiks olla Mari. Arvisto järgi, loomulikult. Mind tabas ka väike flashback. Nimelt mu disainitud punasemummulise kattega tool sobib sinna ideaalsemalt kui ideaalselt. Või ma olen loll.

Kolmapäeval rääkis aga Simon mulle, et kui ma juba on projekti muudaks, siis teeks äkki nii, et ma disainiks Eesti kohviku Bournemouth'i. Aga ma põhjendasin ära, et vitaalne osa mu disainist on see hoone, kus see asub. Et oleks kaasaegne interjöör sobitatud selle majaga. Mul on silme ees paekiviseinad ja laetalad. Ta nõustus, et siis küll. Siis ta tegi mingi ristküsitluse Tallinna, Eesti, eesti toidu ja ka mu pere ja tausta kohta, et püüda aru saada, mida ma õigupoolest disainin ja kes ma olen. Siis ta pakkus veel välja, et ma võiks võtta suunaks mingi retro. Ma rääkisin ka, et Eestis on nõukaretro. Aga jah... Mul on tunne, et tuutorid aeg-ajalt arvavad, et nende töö on lihtsalt huupi mingeid variante pakkuda. Võib-olla ka sellepärast, et Simon'ile võis äkki jääda mulje, et ma veel täpselt ei tea, mida ma teha tahan. Aga ma tean. Ja nüüd ma püüangi nelja vaba päeva jooksul seda tõestada ja kõik mõtted kuidagi visuaalseks teha, et ta esmaspäeval näeks.

Natty küsis täna mu Ivo kohta, et kas see on Marks & Spencer'ist ostetud. Ma pidin minestuma. Selle peale Ivo kohe solvus ja lukk läks natuke katki. Olin lähedal pisaratele. Olen siiani. Ma siiralt loodan, et Nikkolo mu blogi ei loe. Sest näiteks Obama loeb. Ja Alla Pugatšova. 

Ja lõpetuseks tuleb põnev fakt. Ma ei olnud kunagi mõelnud selle peale, et inimesed ei oska R-tähte öelda. Natty tuli mu juurde, põristas R'i ja küsis, kas ma oskan. Muidugi ma oskasin. Julia pidi minestama. Ütles, et kuidas nii üldse saab teha, sest hiina keeles pole R'i ja inglise keeles on see vaikne R ja üldse mingi jama selle tähega. Natty ütles, et Tais ka kõik ei oska. Et ta on mingi perekonnafriik, sest ta oskab.

Nii paeluv mu elu ongi.

P.S. See on mu 30. postitus! Kus on šampus?

P.P.S. Tõestuseks, et puberteet on kõige hullem asi, mis ühe inimesega juhtuda saab ... 

www.etv.ee/ringvaade

I.