Ma pole mitu aega kirjutanud, ma tean. Aga ma mõtlesin, et kuna on ülemaailmne püha ja paraad Gaga uue plaadi puhul, siis ma püüan seda sära pisut oma hiilgava kirjakunstiga varjutada. Kes teab, see teab, et alates 13. reedest olen elanud hoogsat jõudeelu. Minu toast väljaspool on kõik hoopis vastupidi. Käib vilgas asjade pakkimine ja kolimiseks ettevalmistumine. Vaatamata kogu sellele hektikale, mis siin majas on, saab mu reedel saabuv familia siin ööbida. Mis on tõeline õnn me õuel ja rahakotis. That is, KUI mu familia tuleb, sest teadupoolest võttis seal Islandil nüüd üks vulkaan teisest eeskuju ja otsustas purskama hakata.
See on juba nagu mingi seaduspära, et välismaalt ilma komplikatsioonideta koju ei saa. Otsa tegi lahti Eyjafjallajökull (hääleharjutus siit!) kui me Marionit Itaaliast tagasi ootasime. Ja siis Monika oli just Eesti visiidil, kui ma jõulude ajal tulin. Ja nüüd siis Grímsvötn. Tore on see, et kuigi ta eeldatavasti Eesti õhuruumi ei puuduta, siis siiapoole tulevad need pilved lähiajal ilmselt küll. Valeri teadis öelda, et arvatavasti ainult Šotimaa ja Põhja-Iirimaa kohale. Ja kui mu familia saabki tulla, ega see siis ei tähenda, et me siit ka tagasi saame. Samas paar lisapäeva Londonis poleks just tragöödia. Õnneks räägitakse, et see konkreetne isend peaks varsti profiili madalamaks võtma. Nii et äkki ikka saab jaaniks koju.
Täna ma käisin muidu koolis ka. Oma sketchbook'i ja learning journal'it ära toomas. Lootsin, et äkki nende vahel on mingit tagasisidet. Mingigi märge kuskil. Aga ei. Mitte kellelgi polnud. Ei tea, kas keegi neid üldse vaataski. Pärast käisin poes ja ostsin tõelist comfort food'i - pitsat ja Ben & Jerry'st. Kuna B&J pole just odavate killast, siis oleks olnud kriminaalne jätta kasutamata võimalus, kui see oli half price. Te võite ainult ette kujutada, kuidas ma otsustusvõimetult tükk aega seal riiuli ees nihelesin ja valida ei osanud. Ostsin Phish Food'i.
- Ametlik review. Jube magus ja šokolaadine.
Ikkagi šokolaad, karamell ja vahukomm.
Ei soovitaks. Kui siis tõelistele šokohoolikutele.
Nimesid ei hakka igaks juhuks nimetama.
Valerile maitses. Ilmselt küll sellepärast,
et see on Fairtrade ja üldse igati pingviinipiinavaba.
Aga mina isiklikult eelistaks iga kell
B&J Baked Alaska't. -
Aga nii ongi. Niipea, kui ma oma suhkru üledoosist toibuma hakkan, püüan oma asjadega juba vaikselt otsi kokku tõmbama hakata. Sorteerin töid, mida kaasa võtta, mida mitte. Ja siis nii ta lähebki.
(Mulle nii meeldib kontrast Freddie nahktagi ja John Deacon'i muhu vestikese vahel. Väga harmooniline.)
Lihtsalt... ei tereta.
Nagu tähelepanelik lugeja teab, oli esmaspäeval see pidulik hetk, kui ma panin oma tagasihoidliku projekti üles näitusele. Kuna minu kursakaaslasi on kokku umbes 120, leiab näitus aset terves meie väikeses õppehoones. Kõik koridorid ja stuudiod on punnis valgeid stende täis. Ma imestan, et WC'sid galeriideks ei tehtud. Töö pidi seinal olema täpselt kella 2'ks. Mina läksin kooli kohale kella poole 10'ks, et oma eksponeeritavad tükid ilusti välja printida, kopeerida ja alusele kleepida jõuaks. Rohkem kui tund enne tähtaega oli kogu meie grupp, mina kaasaarvatud, oma näitusesaalis viksilt ja kammitud juustega üles rivistatud, et oma stend Simon'iga rahulikult läbi rääkida. Aga Simon sõi ja pläägutas maja ees ning oli niisama trendikas ja moodne. Seega me kõik ootasime seal umbes tund aega ja lõpuks jäi meile alla poole tunni, et kõik tema valvsa pilgu ja heakskiidu saatel üles sättida. Kõik olid täiesti endast väljas õue peal, aga Simon ise oli väga rahulik. Sest ta on liiga lahe, et hoolida kokkulepitud kellaaegadest.
Nagu kõik pingelised hetked, läks ka see väikese draamaga. Nimelt omastasin mina ülimas rahus ühe tühja ja nimesildita stendi. Aga kohe kui ma ennast sinna sisse sättinud olin, tuli üks poiss, kes pole muidu mitte kunagi mitte ühtegi sõna öelnud, ja hakkas teistele, jumala eest mitte otse mulle, rääkima, et ma võtsin tema koha ära. Mul ei saanud olla rohkem ükskõik, sest nagu öeldud, oli see stend täiesti vaba ja vallaline. Vaatamata intriigidele, sain ma oma töö ilusti kella 2'ks üles ja Simon ütles veel, et 'Nice stuff... Excellent!'. Olin südamest meelitatud. Peale seda käisime Julia ja Natty'ga kõik stuudiod läbi, et teiste töid vaadata. Hommikul ma veel pabistasin, et kas ma ikka olen tootnud midagi, mida kõlbab koos teistega eksponeerida, aga peale seda jalutuskäiku rahunesin ma kiirelt. Kuigi on ka üksikuid ääretult silmapaistvaid projekte, eelkõige ambitsioonikatelt arhitektidelt, on väga palju töid, millega saaks vabalt hakkama ka sügava puude ja alkoholijoobega inimene. Sellised on näiteks fine arts'i e. kaunite kunstide viljelejate tööd. Ka fotograafia suuna looming on kergesti järgi tehtav, kui sul on fotokas ja oskus nuppu vajutada. Lahkusin koolist väga rahuliku südamega. Teele ostsin kaasa jäätist, aga kuna oli hästi palav ja tuuline, sulas see kiiresti ja koju jõudes leidsin pool sellest enda juustest.
Järgmine oluline hetk oli täna e. reedel, 13. mail. Lõplik hindamine, mille tulemus määrab kõigest kogu mu järgneva elu. Sest kui ma seda kursust ei lõpetaks, ei kehtiks mulle ka Chelsea pakkumine. Viimased kolm päeva olin täies rahus oma sketchbook'i viimistlenud ja mõelnud, et ma saan ilusti läbi, sest no kuidas ma siis selle viimase pisikese osa läbi kukun. Minuni oli jõudnud piisavalt infot ka teiste tulemuste kohta. Kõik olid saanud läbi peale Natty. Ma olin väga üllatunud, kui ma sellest kuulsin, sest ma tean, et ta ei maganud kaks ööd üldse ja tegi kogu aeg mingeid asju. Seevastu Julia, kes on vana lohe ja nihverdis, läbis selle kadalipu kergelt. Ja olgu mainitud, et teda hindas Simon. Natty'le sai aga saatuslikuks see, et tal puudus põrandaplaan. Ja kuna ka tema spetsialiseerub sisekujundusele, oleks võinud ta teada, et see on suhteliselt elutähtis antud valdkonnas. Aga kõik Natty fännid, ärge kartke, ta saab oma tulemust üks kord parandada.
Vaatamata sellele, et mul oli ülioluline põrandaplaan, läksin ma hommikul kooli värisevate põlvedega. Topeltespresso topeltsuhkruga ei vähendanud värinat üldse. Ilmselgetel põhjustel. Aga paraku pole pabinas olles kaine mõistus kodus. Hindamine toimus selles stuudios, kus on eksponeeritud mu töö. Minu ja Rachael'i kohtumine oli täpselt kell 9.30. Asi nägi välja nii, et ma pidin sketchbook'i saatel oma projekti läbi rääkima ja peale seda Rachael'i koos oma materjalide ja eelmisel õhtul kirjutatud põhjaliku enese- ja projektianalüüsiga üksi jätma. Mingis meeltesegaduses läksin ma kohvikusse ja jõin veel ühe kohvi. Loll. Poole tunni pärast läksin tagasi ja siis hakkas Rachel rääkima. Ilma igasuguse vihjeta minu tulemusele. Ja siis ma kuulasin ja noogutasin. Ta ütles, et ta ei peaks tegelt tagasisidet andma, aga miskipärast ta seda tegi. Kokkuvõtvalt rääkis ta seda, mida ma ka ise osaliselt tundsin ja kahtlustasin. Nimelt kui ma varem olen liiga palju arvutil oma disainiprotsessi juhtida ja limiteerida lasknud, siis seekord ma mõtlesin, et ma teen nii nagu tuutorid kogu aeg mulle rääkinud on ja väljun oma mugavustsoonist. Ehk siis ma kasutasin arvutit minimaalselt ja põhiliselt joonistasin. Aga nagu selgus, ma keskendusin liiga palju ühest rehast mööda astumisele ja astusin hoopis selle kõrval olevale teisele rehale. Ehk ma läksin teise äärmusesse. Vähemalt proovisin ma selle ära ja järgmine kord püüan siis keskteed sihtida. Sellega lõppes Rachael'i tagasiside ja kuna ma ei suutnud enam ooterežiimil olla, küsisin otse, et kas ma sain läbi. Ta hakkas naerma ja ütles, et sain. Ma oleks teda õnnest kallistanud, aga ma suutsin tänamisega piirduda. Lõpetuseks küsis ta, kuhu ma järgmisel aastal lähen. Ja siis ma sain taaskord säravate silmadega öelda, et Chelsea'sse. Nimelt kui näitus avatakse, on kõigi meie tööde all nime kõrval ka kool, kuhu me edasi lähme. Nii peen.
- Minu stend. Sketchbook oleks heaks toetavaks
materjaliks, aga seda võite näha, kui ma koju tulen. -
Kofeiinilaksu all kepsutasin kodu poole. Käisin läbi ka poest, et osta šampooni ja šampust, et tähistada ja olla valmis õhtuseks Helena soolaleivapeoks. Kodus teatasin ka Valerile rõõmsat uudist ja ta pillis taas. Ma ilmselt ei räägi talle enam midagi, sest ta pisardab kõige peale. Igatahes. 23. maini kükitan kodus. Siis lähen kooli, et tuua ära oma toetavad materjalid - sketchbook ja learning journal e. õppežurnaal, kuhu ma pidin iganädalaselt oma progressi dokumenteerima. Reedel, 27. mail tuleb siis mu familia ja 28. mail lähme me üheskoos hoogsas rütmis kooli näitust vaatama, kuhu kõik oma perekonnad kohale on lohistanud. Elu veereb hernena, lihtsa, kauni, tervena.
(See on ametlikult esimene laul maailmas, mis mulle juba 15-sekundilise kuulamise põhjal meeldima hakkas. Ja no laulus on ju ka vile. Ja selle suve ametlikku soundtrack'i läheb ka. Ilmselt terve nende varsti ilmuv debüüt. Beware... of the bear. Ja nad on 17. mail Londonis. Ma rulluks lava ees.)
Tere!
Tänase seisuga on täpselt 4 nädalat selle hetkeni, kui minu väikesed jalakesed astuvad Eestimaa pinnale. See on siis 3. juunil kell 18.25. See omakorda tähendab, et mu familia tuleb siia juba ainult 3 nädala pärast. Tuus! Tundub, et see suvi siis ikkagi tuleb. Pealegi Pärnus sõelutakse juba liiva. Väikeste kollaste liivakastisõeladega.
Maksin juba viimase üüri. Ja peale väga pikka ja närvesöövat ootamist jõudis minuni ka mu viimane pakk. Kodukandi rukkileivaga. Sõna otseses mõttes. Happy days! Mis veel... Meie tänaval elab üks poiss, kes sõidab kollase unicycle'iga (üherattaline jalgratas). Kloun. Ja kuigi vahepeal langes meil temperatuur alla 10'ne, siis nüüd on jälle nii soe, et ma oleks kogu aeg paljas. Kui oleks, kus olla.
Koolist nii palju, et hetkel käib üleüldine ettevalmistus lõpunäituseks ja kõik teevad veel viimast lihvi oma projektile ja stendile. Üks poiss on suht kuses, sest ta kaotas oma sketchbook'i ära. Muidu on kõik suht super. Ma suutsin ka Simon'i tabada ja me vaatasime koos mu projekti üle. Ta ütles, et täitsa kobe. Esmaspäevaks peab kõik ilusti näituseks valmis olema. Ajaa. Ma ütlesin pidulikult Simon'ile ka, et ma sain Chelsea'sse sisse. Ma loodan, et ta tundis uhkust. Soovis õnne ja värki.
