if you have an issue, use a tissue. (kolmas, täiendatud trükk, MONIKA ERI!)

(Lamp. Anu.)

Tere hommikust, Eesti! Tere hommikust, Tallinn!

Postitus number 20. Helena... Sul on minult õppida. Samas sul on elu. Nii et ma ei köhise.

Eelmisel reedel oli mul tuutoritund Simooniga. Rääkisime ülikoolidest ja hapukapsast. Ta küsis, kas meil Eestis sõidavad autod lumekettidega. Õhtul sain teada, et UK on toibunud kuue lumehelbe allasadamisest ja Gatwick'i lennujaam on taas avatud. Laupäeval käisin Julia'ga šoppamas. Ostsin asja või kolm. Seega oli viljakas šoping. Jõul oli igal pool. Linnaväljakul oli umbes 3 orkestrit ja jõululaat, kus müüdi kõike. Oli ka karussell, mis keerles ülehelikiirusel. Vanemad oma lapsi sellele ilmselt ei luba, aga see-eest sõitsid sellega kolm täiskasvanud meest. Laupäev oli ilmselt ka šopingupäev kohalikul transvestiidikogukonnal, sest neid oli igal pool. Peale väsitavat rahakulutamist umbes kümnes poes, sõime hot dog'i. Mu esimene rämpstoit siin oli Krautchnchschwurst. Pühapäeval tegin visalt tööd oma projekti kallal, et see esmaspäevaks valmis saada ja seeläbi ehk kolmapäev vabaks nihverdada.

Esmaspäev algas jalustrabava uudisega. Sophie rääkis, et uued üürnikud tema ja Jolien'i asemel on ilmselt kaks India poissi. Ma isegi ei oska nutta ega naerda. Samas Valeri pole mulle midagi rääkinud. Koolis selgus, et ma olin unustanud oma mälupulga koos oma valmis projektiga koju. Esimene kord siin olles unustasin ma midagi koju. Midagi tähtsat. Muidu tassin ma alati nagu jobu igaks juhuks kõike kaasas. Õnneks oli mul see projekt mailbox'is olemas ja ma sain seda siiski Rachael'ile presenteerida. Kuna ma olin projekti eeskujulikult lõpetanud ja ma lahkun neljapäeva hommikul, sain ma loa kolmapäeval mitte kooli minna. Kuigi Rachael jättis mulle ülesande oma projekti kodus natuke täiendada ja edasi arendada.

Teisipäeval oli taaskord loeng, mis on võrdne ajusurmaga. Õhtul andsin Sophie'le mälupulgal ühe filmi. Kui ta nägi, et mu arvuti oli mu mälupulga nimeks pannud 'irdketas', ütles ta, et eesti keel on nii-nii ilus.

Kolmapäeval pakkisin ja käisin poes. NME kaanel seisis 'December 8, 1980 - The day the music died.' 30 aastat Lennon'i surmast.

Aga poole tunni pärast tellin ma takso, et asuda teele Eesti poole. Kuna ma ärkasin kaks tundi liiga vara, lakin ma küüsi ja kirjutan kiirelt blogi. Koristasin ka toa, et oleks imeilus tagasi tulla. Kohvrit olen kaalunud umbes 7 korda, et olla kindel. Ilm siin on ilus, isegi päike paistab, nii et parem oleks, et lend toimub. Kuigi Kaisa hirmutab mind jutuga, et Eestis on turbotuisk.

Näeme siis! Kellega täna, kellega homme, kellega määramata ajal.

Ilmselgelt näeme määramata ajal. Kõigiga. Sest, kes ei tea, olen ma Helsinkis. Nimelt väljus lennuk eile Gatwick'ist umbes tund aega hiljem, sest see sama lennuk ei saanud Tallinnast varem tormi tõttu tulema. London'is oli ilm ilus, aga Tallinna kohal selgus, et on suur draama. Piloot teatas, et nüüd ootame umbes 15 minutit, et Tallinna Lennujaam saaks maandumisraja puhtaks teha ja kui meile siis tingimused sobivad, maandume. Niisiis me tiirutasime Tallinna kohal. Nähtavus oli nii halb, et ma ei näinud aknast isegi tiiba. Ja siis selgus, et tingimused pole maandumiseks ikkagi sobivad. Ja me maandusime Vantaa'l. Maandumine oli suhteliselt kole, sest oli suur tuul. Kuigi Helsinki's vähemalt ei tuisanud. Maandudes ütles piloot, et nüüd ootame poolteist tundi, et äkki selle ajaga tingimused Tallinnas paranevad ja me saame umbes kella 2'e paiku uuesti lennata. Samas kõik maailmas olid kursis sellega, et Monika ei rahune niipea. Ja siis me ootasime ja ootasime lihtsalt moe pärast. Ainsad, kes kogu selle segaduse üle rõõmsad olid ja seda, sära silmades, seikluseks nimetasid, olid õudsed Briti poissmehed, kes istusid loomulikult lennukis minu kõrval. Ja minu ees istus mingi poiss, kes ennastunustavalt oma istme nii alla lasi, et ta oli mul põhimõtteliselt süles. Lisaks ta rüseles terve lend. Ja loomulikult istusin ma ka viimases reas, kus ma ei saanud oma istet alla lasta. Järgmine kord olen targem ja palun spetsiaalselt muud kohta.

Igatahes umbes tunni aja pärast öeldi, et nüüd on kindel, et me ei lenda enne reedest lõunat ja meile saadetakse 15 minuti jooksul buss, mis viib meid terminali ja sealt saame edasi hotelli. Ja siis me ootasime veel umbes poolteist tundi. Lennukist ei lastud kedagi välja. Selgus, et me olime Vantaa mingisugusel varulennuväljal ja aknast oli näha, et seal oli veel sama saatusega lennukeid. Lõpuks saime siiski terminali, saime kätte pagasi ja peale pikka ootamist, vere- ja muid proove, saime ka hotellivoucher'id. Rohkem kui 100 reisijat jaotati laiali kahe või kolme hotelli peale. Oma hotellitoa uksest astusin sisse umbes 5.15. Mina olin täitsa kesklinnas Cumulus Hakaniemi hotellis. See oli suht popp. Ma üldse ei nurise. Hommikul saime toituda ja siis ootasime infot. Eelmine õhtu tõestas küll ideaalselt, kuidas Estonian Air ei informeeri oma reisijaid. Samas ma ei pea pikka viha, sest vaatamata sellele, et me pidime öösel kaua-kaua ootama, olime me vähemalt hotellides ja ei pidanud lennujaamas või veel hullem, lennukis, ootama.

Kell 12.07 helises mu toa telefon ja mulle öeldi, et chop chop, ruttu alla, nüüd on minek. Kuna ma olin niikuinii saapad jalas ja jooksuvalmis, lõpetasin ma ülbelt skaibi Pillega ja jooksin ruttu bussi, mis sõitis lennujaama. Vabandust, Pille. Lennujaamas selgus, et Gatwick-Tallinn ja vist Kopenhaagen-Tallinn lennud, mis eelmisel õhtul mõlemad Vantaa'l maandusid, pannakse kokku ühele suurele lennukile, mis väljub juba kell 14.00. Nii oli ja 20 minuti pärast olimegi me Tallinnas. Inimesed plaksutasid, sest kõik olid seda hetke kaua oodanud. Ka Mart Laar, kes sõitis moodsalt lihtrahva vahel. Ma räägin, Estonian Air'iga on alati kohalikud VIP'id. Kuna KÕIK taksofirmad olid ülekoormatud, sain ma mingi whothehell takso, mis nägi välja nii '91. Ma mäletan seda aega selgelt. Nüüd olen ma rõõmsalt kodus. Sõin kodust toitu ja olen sillas. Sillas on raske trükkida ja ma nüüd lõpetan.

Kõik kohtumised, mis on planeeritud, toimuvad. No delays.

P.S. Ilmselgetel põhjustel ma enne jaanuari algust siia ei kirjuta.

I.

these are the good times in your life, so put on a smile and it'll be alright.

(Eile avaldatud jõululaul Chris'ilt, Jonny'lt, Guy'lt ja Will'ilt. Nii ilus. Täielik jõuluks koju tulemise laul.)

Tere, mu kallikesed!

Nädala pärast samal ajal olen ma bussiga Gatwick'ile jõudmas, et asetada oma jalakesed Estonian Air'i lennukile. Ma loodan, et pardameeskond on juba uhiuutes Tiina Talumehe vormides. Kui ma Tallinnas lennukilt maha astumisele mõtlen, läheb nägu automaatselt naerule. Nii ma siis käin ringi mingi nõdrameelse irvega.

Enne seda on aga veel nii palju teha vaja. Nagu näiteks mu projekt pidulikult esitada. Eelmisel nädalavahetusel tegin ma tööd nagu hobune. Mõtlesin pingsalt oma projekti üle. Ja nüüd ma siis avalikustan, mida ma teen. Kuna teema - varjualune - on iseenesest väga arhitektuurne, oli midagi sisearhitektuurset välja mõelda raske, sest ega tuppa pole ju mõtet varjualust teha. Kuigi mõned meie grupist teevad. Suht imelik. Üleüldse on raske teha lihtsalt mingit projekti, kui juhendis pole erilisi täpsustusi. Päris arhitektidel ja sisekujundajatel on enamasti ju palju kitsendavaid raame, mis on ühest küljest halb ja teisest hea. Mulle meeldib. Lõpuks jõudsin ma kokkupandava katusealuse ideeni. Terrassidele ja rõdudele, sest need on ju enamasti elutoa või köögi laiendused. Ja ma mõtlen just Eestile, sest need kokkupakitavad sirmid, mis meil saada on, on enamasti sellised kollasetriibulised ja Hiinast. Mida iganes Bauhof müüb. Ma püüan teha midagi uut, praktilist ja loomulikult esteetilist. Materjaliks mõtlen purjeriiet. Keerulisim osa, mida ma õnneks välja töötama ei pea, aga iseenesest sellele mõelda võiks, on kokkupanemise mehhanism. Nädalavahetusel kogusin inspiratsiooni, mis kisub vägisi ja iseenesest ikka eestimaise poole. Mu sketchbook'is on esindatud nii Rotermanni kvartalit kui ka Tallinna Lauluväljak. Ja maailmakuulsatest ehitistest nt. Sydney ooperiteater ja Eero Saarineni looming. Esmaspäeval oli mul tuutoritund Rachael'iga ja talle meeldis. Ta soovitas mul teha ka makette, aga ma üldse ei taha, sest mulle ei meeldi.

Nüüd peale esimest nädalat uue grupiga, olen ma hakanud rohkem ringi vaatama, et kes meil seal koos on. On kaks väikest gruppi inimesi, kes silma paistavad. Üks grupp räägib kogu aeg ja HÄSTI kõvasti. Kõiki häirib, ka Simoon on mitu korda palunud neil natukegi vaiksemalt olla, aga ei. See meeletu kisa on tunda ka luuüdis. Teine tähelepanuväärne grupp koosneb kolmest hiinlasest - üks poiss ja kaks tüdrukut. Teadagi on brittidel keeruline neid hiina nimesid hääldada ja siis neil kõigil on ka inglise nimed. Nagu Julialgi. Aga seal grupis on üks hiina poiss, kelle inglise nimi on Seven (eesti k. "seitse"). Õpilaste nimekirjas on tema nime taga lihtsalt käsitsi kirjutatud nr. 7. Alguses me Juliaga mõtlesime, et see on nali. Aga tuleb välja, et ka õppejõud kutsuvad teda nii. Need hiina tüdrukud on aga jube uudishimulikud. Üks neist katsub kõike. Näiteks, kui meil eelmisel neljapäeval workshop oli, siis ta katsus kõiki makette ja masinaid. Ma lootsin, et ta näpp jääb kuskile vahele. Teine tüdruk jõllitab inimesi ennastunustavalt nagu väike laps. Ja siis ta liigub vaikselt mööda stuudiot ringi ja jääb kellegi laua juurde tema tööd vaatama. Ma olen mitu korda ehmatunud, kui ta mu selja taga seisab. Seisab ja vaatab. Ma siis vaatan küsival pilgul vastu, aga see teda ei sega. Lisaks sööb ta pidevalt lõunaks paljast keedumuna. Kõik haiseb.

Teisipäeva hommikul sadas kübeke lund. Maas oli täpselt 6 helvest. Kuid vaatamata sellele oli kogu infrastruktuur halvatud. Kooli jõudis murdosa inimestest. Lisaks teatati meile, et kui ilm veel hullemaks läheb ja lisandub ka 7. lumehelves, ei sõida koolibussid ja kõik üliõpilased saavad hommikul meili, et kooli pole vaja minna. Ajab vägisi muigama. Aga teisipäeva hommikul oli mul loeng, mille ajal ma magasin silmad lahti. Üks koht oli natuke põnev. Aga mitte piisavalt, et seda mäletada. Õhtul sain teada, et jaanuari lõpus lahkub koos Jolien'iga ka Sophie, kes siiski ei jää siia aastat lõpetama. See tähendab seda, et ma saan uued majakaaslased. Ma loodan parimat.

Kolmapäeval õppisime kasutama arvutiprogrammi, millega saab professionaalseid 3D-jooniseid teha. See on suht lihtne programm ja ma sain selle ruttu käppa. Ülejäänud päeva veetsin ma ennastunustavalt oma käsitsi kritseldatud ideearendustest asjalikke 3D-jooniseid tehes. Kuigi minu planeeritud vormi on raske sellesse programmi panna, pusin ma visalt edasi, sest, nagu ma ütlesin, ma ei taha teha makette ja ma loodan selle programmi abil sellest pääseda. Õhtul kodus jätkasin. Kuigi ma loodan, et see on lõpptulemusest veel kaugel, olen ma oma projektiga jõudnud umbes nii kaugele.

Õhtul magama minnes märkasin väljas veidrat valgust. Vaatasin aknast välja ja seal ta oli - lumi. Sadas laia lund. Vähe oli puudu pisarast, aga käed hakkasid värisema küll. Kuna väljas oli nii vaikne, kuulsin äkki mingit krabinat. Ja vastasmaja hoovist jooksis välja kaks rebast. Üks jäi mind pikalt vaatama. Nii muinasjutukas. Kuulasin seda Coldplay'd ja nautisin hetke. Seda enam, et siin on sellised nähtused üliharuldased.

Täna olen tegelenud ettevalmistustega oma homseks tuutoritunniks. Me arutame Simooniga mu ülikoolivalikuid. Ma olen uurinud veel lisa ülikoolide kohta ja valmistanud ette oma sketchbook'i, et ta näeks, mismoodi ma töötan ja oma ideid arendan ning oskaks selle põhjal midagi soovitada. Ka Julia'l on homme tuutoritund ja peale seda lähme me linna peale šoppama.

Igatahes ma tulen nädala pärast. Ka bussipiletid on ostetud. Ma loodan, et liiklus funktsioneerib vaatamata lumele ja ma jõuan lennukile. Kuigi ega seegi pole garantii, et ma tulen, sest lumi on peatanud ka lennuliikluse. Ja Gatwick'i lennujaam, kust mina tulen, tuleb tragöödiaga kõige raskemini toime, ütles Valeri, sest London'is on lumekaos. Fingers crossed. See oleks küll ülimalt tüüpiline, kui midagi, mida ma üle kõige ootan, lihtsalt mingi väikese lume pärast ära jääb. See muudab siis mu arvamust UK'st igaveseks.

Kui ma ikkagi tulen, joome hõõgveini.

I.

see the sarcasm in my eyes.

('Lock up your daughters! Lock up your sons! Lock up your horse!' - NME)

Alustaksin pahameelega, mis tabas mind, kui ma sain teada, et Hurts tuleb Tallinnasse just siis, kui mind pole. Ja Bournemouth'i just siis, kui ma olen Eestis. Korra oli juba isegi parem olla, sest ma sain teada, et Tallinna piletid olid niikuinii välja müüdud. Aga nüüd on kontsert massiivse huvi tõttu Rock Cafe'st Kalevi Spordihalli ümber tõstetud ja sellega seoses on ka lisapiletid müügis. Kuuldavasti on nende live'id ulmehead. Aga mis ma ikka kurvastan. Sest õnneks tuleb just sel ajal Bournemouth'i Suurbritannia Ukuleleorkester.

- The Ukulele Orchestra of Great Britain. -

Pärast reedest hindamist oli tunne, nagu oleks kadunud eesmärk mu elust. Enam ei olnud ühtegi kohtustust ega põhjust hommikul ärgata. Niisiis ma lebasin ja vaatasin filme. Nädalavahetusel oli meil majas neli belglast. Koos kümne koeraga on see kombinatsioon umbes sama kui trepist alla kukkumine. Nimelt oli Sophie'l külas sõbranna, kelle nimi oli Na. Mulle tundus nii. (Nüüd teeb Kaisa Na-nalja...) Ja Jolien'il oli külas isa Bruno, kes arvas, et ma olen Valeri tütar. Vaatamata sellele, et kodus oli ka Valeri ja olin mina, hõivasid nad omavoliliselt köögi ja täitsid maja keelega, mis kõlab nagu 'lõppfaasis kurguvähk'. Seega ma vältisin alumist korrust ja käisin köögis toitumas ainult siis, kui von Trapp'id olid linna peal või mere ääres, sest merd neil seal kodus ju eriti pole. Õnneks saatis Lauren mulle pühapäeval sõnumi, mis tõi päikese mu päeva ja õnne mu õuele...

'I have free texts this weekend, so I feel it is important to let everyone on my phone know that I love them. Even if we haven't spoken in ages I still love U. Love U! XXX'

Esmaspäeval hommikul, kui me kooli läksime, läksid ka Jolien'i isa ja Sophie sõbrants ära. Kurb oli vaadata, kuidas Sophie ja Jolien nii õnnetud olid. Sellepärast ei tohi keegi kodust külas käia. Enne olen ma siin ihuüksi, kui lepin sellega, et keegi tuleb paariks päevaks ja siis ära läheb. Esmaspäev oli minu esimene päev pathway's. Kõigil oli närv suurem kui esimesel koolipäeval. Mu uhiuus 3D-grupp oli esmapilgul natuke vähem imelik ja imiklik kui vana. Õnneks on mu pathway's Julia. Simon, puurebija, on muutunud sõbralikumaks. Isegi hirm tema ees hakkab vaikselt kaduma. Lisaks on meil õppejõud Rachael, kes oli see, kes ei rebinud puid, ja mingi Karen. Päeva esimene pool oli meil ametlik. Me täitsime ankeete iseenda kohta, et õppejõud paremini biiti jagaks. Siis jagati meie grupp omakorda kahte alagruppi - makers ja designers. Mina olen disainer ja minu tunniplaan on lihtne nagu lasteaias. Täispikad koolipäevad on ainult esmaspäev ja kolmapäev. Teisipäeva hommikuti on loeng ja ülejäänud nädal on iseseisev õpe. Ja koormus pathway's on tegelikult 7 korda nii suur kui enne, sest see iseseisva õppe aeg ei ole magamiseks. Õppejõud tegid huvi pärast ka kiire küsitluse, et kes mida ja kuhu õppima tahab minna. Muu mulle meelde ei jäänud, aga meie u. 40-liikmelisest grupist 15 spetsialiseeruvad kindlalt sisearhitektuurile või -kujundusele. Veel räägiti, et me kõik saame ka eraldi tuutoritunni Simon'iga, et arutada oma kandideerimist ja ülikoolivalikuid. Muhe.

Peale seda saime kätte oma esimese projekti brief'i. Pealkirjaks on 'Shelter' e. varjualune. Täpsustavaid piiranguid ja juhiseid pole, et igaüks saaks vastavalt oma huvile oma projekti ise kirjutada. Ja tähtajaks on jõul. Seega umbes kaks nädalat, mis tundub terve igavik eelmiste paaripäevaste projektide kõrval. Muidu pole sellel projektil viga, aga tohutu koguse pinget lisab see, et see läheb kindlalt portfolio'sse, sest kandideerimisintervjuud hakkavad juba veebruaris ja järgmisi projekte me võib-olla selleks ajaks valmis ei jõua. Esimeseks ülesandeks oli rühmatöö - brainstorming. Rühmad pandi kokku laudade järgi ja kuigi meie laud oli esmapilgul igati normaalne ja tavaline, selgus õige pea, et nii see ei ole. Me pidime koostama mõistekaardi teemal shelter ja kõik pakkusid rõõmsalt absoluutselt kõiki maailma mõisteid, millest pooled isegi kaudselt algse sõnaga seotud polnud. Ma olin ahastuses ja pidin peaaegu magama jääma. See ülesanne oli täielik aja- ja energiraisk. Peale lõunat Lauren'iga saime me alustada oma individuaalset brainstorming'ut. Mul isegi tekkis mõte või kaks. Ülejäänud päev lubati meil raamatukogus uurimustööd teha. Kuigi midagi liiga palju ei juhtunudki, olin ma õhtuks väga läbi ja lohisesin koju. Enne magamajäämist vaatasin 'Leiutajateküla Lottet'.

Vaatamata sellele, et ma eelmisel õhtul pool 9 magama jäin, suutsin ma teisipäeval magada sisse rohkem kui kunagi varem. Sõin kiirelt, olin hinge põhjani tänulik, et olemas on meik, ja jooksin bussi peale. Koolis oli meil loeng materjalide kasutuse kohta. Tükk aega peale algust jooksis uksest sisse alati dramaatiline India Johnny Depp, peegelklaasidega Aviator'id ees. Kõik naersid. Tema ei naernud ja istus oma suurimas laheduses maha. Loeng oli väga tuttav, nagu Meeri 20. sajandi kunst. Kuna audiooriumis olid peale 3D-omade ka fine arts'i omad, tekkis ühel hetkel tohutu vaidlus Jeff Koons'i pärast.

- Balloon Dog. Jeff Koons. -

Poleemika tekkis sellest, et Koons'i teosed on tehtud meetodil nimega art fabrication. Ehk siis tal on suur meeskond, kes tema juhendamisel neid skulptuure nö. toodab. Selle peale olid kõik fine arts'i omad nii puudutatud ja köhisesid, et see pole kunst, vaid lihtsalt tootmine. Nad on lihtsalt Koons'i edu peale kadedad ja ei suuda leppida sellega, et tänapäeval on sisuliselt kõik teised kunstiharud juba selle nö. tootmismeetodi peal. Nende arusaama järgi siis nt. mood ja arhitektuur pole kunst, sest Domenico Dolce & Stefano Gabbana isklikult ei vihu päev läbi nõeluda ja Eero Saarinen ei ehitanud ihuüksi oma väikeste kätega Kennedy lennujaama 5. terminali. Mulle Koons meeldib ja minu meelest on see imetlustväärt, et ta enda ümber impeeriumi ehitab. Ühesõnaga pool meie loengu ajast oli mingi udune ja püüdlikult filosoofiline soigumine selle probleemi üle. Üks tüdruk mu taga ütles, et 'this is way too deep for me'. Ma oleks pidanud püsti tõusma ja talle aplodeerima. Loengu lõpus näidati meile aga klippi linnust, kes tegeleb sisekujundusega. Ma olin lummatud. Õhtul kodus olin ma oma projektiga hästi ummikus. Ja sada häda. Korra oli tragöödia kolmes vaatuses. Aga läks üle.

Kolmapäeval oli meil õppejõuks Karen, kellele meeldis mu shelter'i idee. Ta oli tore, aga väga suur. Ma sain seda väga hästi tunda, kui tal õnnestus mind enda ja riiuli vahele litsuda. Ma avastasin ka veel ühe tõsise varjupoole kunstimaailmas. Nimelt oma ideedest ei tohi mitte kunagi maailmas rääkida, sest alati kuulab keegi, kõrvad kikkis, ja võtab selle idee endale. Julia algne idee on nüüdseks levinud, sest ta jagas seda pahaaimamatult paari inimesega. Julia ütles, et õnneks oli see halb idee ja nende ideevaraste versioon sellest veel halvem. Ma lohutasin teda ja ütlesin, et siis võib ta ju suurimas rahus vaadata, kuidas see halb idee levib. Päev oli jälle suht kasutu. Ainult natuke uurimustööd. Vähemalt sain ma rohelise tule, et oma projekti jätkata. 

Neljapäeval oli meil workshop. Kõigepealt lõikasime mingite killer-lintsaagidega vineerist keerulisemaid ja vähem keerulisemaid tükke välja. Siis peale lõunat rääkis ja näitas Simon meile, kuidas metallist, puust, kipsist jne. mis iganes maketti teha. See on huvitav ja puha, aga kahjuks ei ole mul nende teadmistega vähemalt selle projekti juures suurt midagi peale hakata. Ega ka ilmselt ühegi järgmise projekti juures, sest sisekujunduses pole vaja kuigi palju makette valmistada. Ja kui ongi tarvis, palun ma mõnda modelmaker'it, sest nemad teiste ideid makettideks teevadki. Simon rääkis, et ta on märganud seaduspärasust, et need, kellel olid juba aasta alguses lisaks muudele tööriistadele ühed spetsiaalsed materjalinoad ostetud, tulid kõik 3D-pathway'sse. Ja need omakorda, kes teavad, mitu ml üks Coca-Cola purk mahutab, on kindlalt 3D disainiharus. Sest ta ütles, et makers'ite grupist ei teadnud keegi seda Coca-Cola purgi asja, aga meist, disaineritest, teadis enamik. Üldjoontes oli päev ühest küljest jube huvitav, aga teisest küljest lihtsalt jube, sest kõik masinad ja materjalid olid vale kasutamise juures surmavad. Ja Julia on nii tore. Järjest enam tuleb välja, kui sarnased me oleme. Kui teda minu grupis poleks, oleks suht kurb olla. Koju minnes võtsin raha Santander'i pangaautomaadist, sest neil oli McLaren'i F1'e meeskonnaga plakat. Jensoniga. Üldse ma avastasin, et ma olen McLaren'i sponsorite austaja - Santander, Vodafone, Hugo Boss. Alateadlikult.

Koju minnes mõtlesin, et see aasta erineb mu eelmisest Tartu aastast eelkõige sellepoolest, et pole tavalisi koolipäevi. On kas väga head või väga halvad päevad. Head on siis, kui on inspiratsioon ja ka ideed seda realiseerida või ma lihtsalt õpin tohutult palju uut ja huvitavat. Halvad päevad on põhiliselt siis, kui on rühmatöö 'haritlastest' grupikaaslastega. Võrreldes praegusega olin ma Tartus lihtsalt kasutu. Ja see on ainult hea, kui see, mis ma teen, minus mingitki emotsiooni tekitab. Suht uudne tunne. Nädalavahetusel on isegi natuke aega puhata ja mängida. Aga ka asjalik peab olema, sest ma loodan oma projekti järgmise nädalaga valmis saada.

Peace!

P.S. Tahaksin lisada, et kuna nüüd on tekkinud mingi rutiin ja uut ja huvitavat nii palju pole, ei kirjuta ma enam nii tihti. Tänan siiski kõiki, kes iga uut postitust pikkade silmadega ootavad ja mulle fännikirju saadavad.

P.P.S. 2 nädalat veel!

I.

if it's bitter at the start, then it's sweeter in the end.

Hei, poisid-plikad!

Long time no see... Nagu te teate, olin ma sel nädalal kodus, et valmistuda tänaseks hindamiseks. Tegin tööd ja unerežiim oli sassis, sest teatavasti olen ma ööinimene ja suurim inspiratsioon tabab mind umbes kell 2 öösel. Kodus oli nii hea olla - ei olnud Valerit koertega (st. ma sain sisse lülitada kütte ja elada luksuslikult soojas toas) ja päeval ei olnud ka belgasi (st. ma ei läinud kordagi närvi selle peale, et ma lihtsalt ei mõista neid inimesi). Mu selle nädala eesmärk oli saada kõik asjad lõpetatud, et kõik oleks vähemalt ses osas korrektne. Kuigi, nagu ma olen öelnud, siiani on vähe töid, millega ma ise siiralt rahul oleks. Viimaseid lihve andsin eile õhtul kella 3'ni ja siis siplesin voodis kella 5'ni, sest ma pabistasin tänase pärast ja kujutasin ette, kuidas see hindamine tuleb koledam kui Teine maailmasõda.

Hommikul ärkasin vara, et lakkida küüned piduliku sündmuse puhuks. Kõndisin käte ja jalgade värinal kooli, käes üliraske kaust kogu oma loominguga. Jõudsin umbes aasta varem, nagu ikka, ja ootasin ukse taga. Siis tuli Karl, pulgakomm käes, ja ütles, et tavai, lähme. Suure minestusohuga suutsin püsti tõusta ja stuudiosse minna. Ma arvan, et ka Karl'ile oli ilmselge, et ma olen täiesti endast väljas selle hindamise pärast. Ta püüdis mu mõtteid eemale juhtida ja rääkis, et ta sööb esimest korda 15 aasta jooksul pulgakommi. Ta silmis oli näha eufooriat. Ja siis ta tahtis mu tähelepanu eemale juhtida sellega, et ta hakkas Eestist rääkima.

Minu ettekujutus sellest hindamisest oli selline, et ma näitan ükshaaval kogu oma senist loomingut ja seletan, et kuidas ja miks ma midagi täpselt tegin. Tegelikult oli see, et Karl palus mul esialgu oma tööd lauale laiali laotada. Nii ma tegin. Ta küsis, et kas ma olen ikka kindel, et mul on piisavalt töid. Mu silmad läksid suuremaks kui ma ise. Siis ta hakkas naerma ja ütles, et see oli klassikaline inglise iroonia. Mina, kes ma olen omast arust iroonia valdamise ammu master'inud, ei saanud sellest tänu endast väljas (õue peal) olemisele esimest korda elus aru. Ma olin endas siiralt pettunud. Tegelt ta ütles, et ma ei muretseks, sest mul on väga palju tehtud. Ja siis ta saatis mind pooleks tunniks välja, et ta saaks rahus hinnata. Ta ütles, et rahune, mine joo teed ja tule siis tagasi. See oli pigem hirmutav, sest kui ma oleks saanud seal sees olla, oleks ma saanud oma töid kaitsta vms.

Ma läksin ja sõin šoksi. Preemiaks selle nädala eest. Kuigi mul polnud aimugi, mis tagasiside ma saan. Ülejäänud aja istusin kannatlikult ukse taga. Mööda läksid kaks poissi, kellest üks küsis nii muuseas teiselt, et 'wanna get high?' (eesti k. 'tahad, tõmbame ennast pilve?') ja teine ütles 'okay'... Siis istus minu kõrvale üks tüdruk, kelle töid ka parasjagu hinnati ja me rääkisime hindamisest ja muudest globaalsetest probleemidest. Ma sain teada, et tal on umbes pooled asjad tegemata, aga tal oli suht savi. Siis tuli üks poiss, kellel oli veel vähem tehtud, sest ta ei viitsi eriti kohal käia. Ja tal oli veel rohkem savi. Ta küsis meilt, et mis me arvame, kas ta on in trouble. Ma noogutasin. Veel sain teada, et nad mõlemad maksavad selle kursuse eest, nagu ka mina. Siin, vähemalt sellel kursusel, on selline süsteem, et kui sa oled alla 19 eluaasta, on sul õppimine tasuta. Niisiis olin ma hämmingus nende suhtumisest. Seda enam, et neid hindas kurikuulus puurebija Simon. Vahepeal piilusin läbi akna, et mis seal sees toimub. Toimus see, et selles ruumis oli korraga kolm tuutorit, kes oma õpilaste töid hindasid. Muuhulgas Simon, kes on minu õppejõud järgmise esmaspäeva hommikul kella 9.30'st kuni selle õppeaasta lõpuni. Ma sattusin peale hetkele, kui ta minu laua juures minu väikesi töökesi vaatas. Ma ei suutnud seda rohkem näha ja istusin maha.

Natukese aja pärast, kui pool tundi oli möödas, läksin ma kaame näoga uksest sisse ja Karl ütles esimese asjana, et ma olen tubli ja ma peaks ilusatest Baltimaadest siia veel inimesi tooma, sest sellist suhtumist on vaja. Nii et kallid lugejad, te olete oodatud. Kui tulete, öelge, et te teate mind. Niisiis istusime maha ja ma ootasin pikkade silmadega, et mis sealt tuleb. Karl ütles, et suurepärane. Vaatamata sellele, et ma tulin 3 nädalat hiljem, on kõik tipp-topp ja ma olen ilusti järgi jõudnud. Ta luges mulle ette pika-pika hindamisprotokolli. Nüüd ma kekutan... Ma sain teada, et vaatamata sellele, et ma life-drawing'ut ei salli, on mu joonistused suht kobedad. Ka ideearendused olevat head ja loogilised, uurimustööd põhjalikud ja laiahaardelised, disainimisoskused korrektsed ja viimistletud ja ma olen ka tohutult motiveeritud ja pühendunud. Nii ilus. Tore kuulata, kuidas minu tegemiste suunas vahelduseks selliseid kommenaare loobitakse. Kuigi nagu kellestki teisest räägitaks. Lisaks ma tassisin kaasa ka oma väikese interior design'i inspiratsiooniraamatu, kuhu ma kogun kõik visuaalse materjali, mis mind kuidagi mõjutanud on. Karl ütles, et see on väga hea mõte ja käskis kindlalt jätkata. Ta küsis, et kas järgmisest nädalast valin ma 3D suuna. Ma ütlesin, et jah, ja ta ütles, et ta oli selles kindel ja tema meelest see sobib mulle ideaalselt. Selle peale noogutas ka Simon veelkord mu töid vaadates asjatundlikult, mis on siiani konkurentsitult elu suurim kompliment minu pihta. Lõpphindeks pandi mulle 'MERIT +' (sõnastiku andmeil on 'merit' 'teene, väärtus'). See oli hinnete pingereas teine. Ehk siis mitte nagu Eestis ulmeliselt hea A, vaid väga hea B. Merit, kas sa teadsid seda? Karl lisas ka, et jaanuaris, kui me oleme juba oma erialal olnud, tõuseb see hinne tavaliselt kõigil. Ja siis pannakse see ka meie ülikooli kandideerimise ankeedile, et kõik ülikoolid näeks. Lõpetuseks sain ma endale koopia protokollist ja me läksime viisakalt laiali.

Nii oligi. Liiga ilus, et olla päris. Ma kõndisin bussipeatusesse kaks meetrit maapinnast kõrgemal. Kui ma istusin bussi, hakkas sadama. Ja kui ma tulin bussi pealt maha, jäi vihm järgi. Siis hakkas mu peas mängima see lugu, mille ma postituse algusesse panin, ja ma kepsutasin koju. Isegi asjaolu, et põlv tahtis küljest ära tulla, ei viinud mu tuju alla. Aga üldiselt ei lähe ma uhkeks, vaid jään reaalseks ja kardan halvimat. Sest Karl oli ainult üks arvamus miljonist.

Вот так жизнь, дорогиe!

I.

devotshka fantastika.

(Kauaoodatud Beady Eye. Ma ei uskunud või keeldusin uskumast, et see mulle meeldida võiks, aga esimene singel on supermassive. Sõnad pole küll suurem asi. Ja salmi viis on mingi nurga alt 'Songbird' kerge kiirendusega. Aga muidu hea, Liam. Ideaalne hommikulaul.)

Hallo, kosmos!

Kolmapäeval jätkusid veel pathway'sid tutvustavad loengud. Need olid nii igavad, et ma ei mäleta isegi teemasid. Kurb on see, et on tohutult entusiastlikke tuutoreid, nagu graafilise disaini Karl või fine arts'i Christian või filmi Julie, aga samas on ka tuutoreid, kes oma pathway juba eos täiesti ära tapavad. Nii oli näiteks animatsiooni, fotograafia ja moega. Moeloengust sain ma teada, et siin koolis on siiski kunagi üks eestlane olnud - Kristiina või Kristiine. Ja siis on kolmas tuutorivariant - 3D Simon, kes koos oma egoga tekitab sinus soovi juba enne pathway algust kuskilt alla hüpata või siis lihtsalt fekalistiks minna. Õhtul lõpetasin ja saatsin ära oma UCAS'e application'i (ausalt, ma ei taha olla peen ja ei kasuta sellepärast inglisekeelseid väljendeid, ma lihtsalt ei tea nende eestikeelseid vasteid). UCAS on siis see udumoodne süsteem, mille kaudu esitan ma ühe ankeedi, mis saadetakse koos kõigi motivatsiooni- ja soovituskirjadega minu soovitud ülikoolidesse. Tuutor ütles veelkord, et mu motivatsioonikiri on suht kobe ja ka mu ankeet on hea. Ei tea, ma usun seda siis, kui ma kuskile sisse olen saanud.

Õhtul käisime Sophie'ga poes. Pidime kohe peale kooli minema, aga siis ta kuulis ühe oma sõbra kohta kuulujuttu ja pidi ilmtingimata kohe ühe teise sõbraga seda arutama. Kuna mulle ei meeldi üksi poes käia, ootasin ma, saapad jalas ja jope seljas, ja rääkisin ka ise seni Skype'is. Kui me lõpuks poes olime, nägin, et müüdi lotopileteid ja nii jutu jätkuks ütlesin Sophie'le, et UK's on palju targem pilet osta kui Eestis, sest meil on jackpot'id umbes 3 krooni ja 54 senti. Ta ütles 'NO!', läks endast välja õue peale ja pidas pika ja valjuhäälse loengu sellest, et see pole õnn vms. Ma isegi ei saanud aru, mida ta öelda tahtis. Ta rääkis nii kõva häälega, et ma jäin lihtsalt tasa. Ja kaotasin ka kuulmise paremast kõrvast. Ma ütlesin siis hästi vaikselt ja ettevaatlikult, et kui sa ostad selle pileti, siis tegelikult on ju reaalne võimalus võita. Ja ma oleks nii tahtnud öelda, et mida ta üleüldse köhiseb, kui ta ise mingi altari ees küünlaid põletab ja pikkade silmadega oma 'hingesugulast' ootab. Ta nimelt rääkis mulle, et tal oli paar aastat tagasi suur armastus, aga vaatamata sellele lõpetas ta selle suhte, sest ta ristiema/selgeltnägija ütles, et hoopis üks teine poiss on tema 'hingesugulane'. Ja nüüd Sophie ei stressa, sest milleks, kui mingi hull mutt talle ütles, et tema ja 'hingesugulase' teed ristuvad kord taas. Ta ütles, et see peaks olema vist nelja aasta pärast. Täpsem kui stopper. Niisiis ta ootab ja ei tee ise midagi, sest see tädi ütles, et nii läheb. Peale seda läks diskussioon kuidagi ehetele ja perekonnareliikviatele ja mingil hetkel ma mainisin, et mu emme kinkis mulle 18. sünnipäevaks pärlitega kõrvarõngad. Siis, kui ma polnud veel lauset lõpetanudki, tõstis jälle häält, nii et seda oli kuulda Kuul ja ka vaalad kuulsid selgelt, ja ütles, et kui ma tahan odavalt pärleid, pean ma Ameerikasse minema, kus on üks eriti odav urgas, kust saab. Ma siis tõstsin hääle sama kõrgele, ka vaalad jälle kuulasid süvenenult, ja ütlesin, et ma isegi enam täpselt ei mäleta, mida ma öelda tahtsin, aga antud juhul need kõrvakad on mulle isiklikult väärtuslikud, sest mu emme kinkis need mulle, kui ma sain 18. Ma ei mõelnud, et ma tahan minna ja lademetes odavaid pärleid kokku osta. Ta jäi vakka. Edasi rääkisime lagritsast. Ta ei teadnud sellest. Pff.

Neljapäeval olin kodus ja tegin igast asju. Kuni liim otsa sai. Teistel ka polnud ja siis ma ei saanud edasi rebida ja kleepida. Ülejäänud aja vaatasin ETV arhiivi ja tegin uurimustööd, et oma sketchbook nädalavahetusel lõpetada.

Reedel e. täna oli meil internal open day neile, kes juba praegu selles koolis ettevalmistuskursustel on. Hommikul oli supermassiivne loeng. Kuna selles kunstikoolis saab teha kokku umbes 20 erinevat BA'd või FdA'd (bakalaureust või siis baaskraadi, millele Eestis minu teada analoog puudub), püüdsid kõigi nende erialade vastutavad õppejõud 2-3 minuti piires oma eriala tutvustada. See oli kaootiline ja mu käsi on kiirest konspekteerimisest deformeerunud. See loeng pidi meie otsustamise tegelikult lihtsamaks tegema, aga ei. Umbes kõik erialad tundusid ebamaiselt huvitavad ja kõik õppejõud olid ise nii sillas oma erialast, et see oli nakkav. Nad ütlesid, et see ülikool on hästi hea, sest esiteks, see on uus ja alles arenev ja seega tohutult paindlik. Teiseks, sest see on väike ja kompaktne ja koostöö erinevate erialade vahel on tihe (nt. teater ja mood, teater ja grimm, film ja grimm, sisekujundus ja teater jne.). Kolmandaks, on selle kooli lõpetajad igati edukad ja hinnatud, sest kursused on siiralt head.

Meil pakutakse ka selliseid põnevaid alasid nagu kostüümidisain ja grimm. Kostüümis on selline lugu, et see ülikool on sel alal oma lõpetajatega UK's vaieldamatu turuliider ja põhimõtteliselt kõik lõpetajad saavad kohe tööle. Tundus huvitav. Ka tekstiil ja mood olid põnevad. Muuseas üks moeõppejõud ütles, et sellel koolil on hea koostöö McQueen'i moemajaga. Mul hakkasid käed värisema. Lisaks sain teada, et siin koolis on ka erialasid, millele pole ultrasuure soovita mitte mingit mõtet proovida, sest konkurents on umbes 600 40'le kohale. Sellised alad on näiteks graafiline disain, grimm ja arts & event management. Ma ei teadnud, et neil see viimane eriala on, aga kuna ma olen kohati kontrollfriik ja kellele ei meeldiks inimesi siia-sinna käsutada, oleks ma sellel erialal kick ass. Ma isegi kandideeriks, kui ma poleks oma personal statement'i ainult sisekujunduse jaoks teinud ja selles umbes 67 korda 'interior design' või 'spatial design' ei ütleks. Lisaks on sellel erialal, nagu öeldud, metsik konkurents ja nad tahavad mult ka eelnevat töökogemust.

Peale seda loengut läksime kõik stuudiotesse laiali, et uurida, mis üks või teine kursus endast kujutab. Mina läksin loomulikult sisearhitektuuri ja -disaini omasse. Ka Julia tuli, sest selgus, et ka teda huvitab 3D ja sisedisain. Esiteks oli stuudio väike ja armas. Ja ka õppejõud tore ja asjalik. Nimi oli Russell. Taaskord mees. Ma olin rõõmus, sest siiani olen ma näinud, et mehed on paremad õppejõud, sest nad on kuidagi rahulikumad, ratsionaalsemad ja asjalikumad. Lisaks on neil adekvaatne kriitika. Russell rääkis, et kursus on väga paindlik ja ma võin tegeleda kõigega alates päris sisearhitektuurist kuni näiteks lavakujunduseni. Lisaks seletas ta meile, et on palju praktikavõimalust ja lisaks tuleb nende üliõpilaste juurde igal aastal mitu nö. pärisklienti. Siis on päristöö, päristähtajad ja pärispalk. Veel ütles ta, et kuna buum on läbi ja ehitusvaldkond on vaikne veel järgmised 10-20 aastat, pole interjööriõpinguteks paremat aega kui praegu, sest inimesed ei ehita, vaid piirduvad interjööri ümberdisainimise ja vana uueks tegemisega. Ja just sellele see kursus keskendubki. Kokkuvõttes väga positiivne. Varem oli see kursus siin koolis mul tagavaraks juhul, kui ma mujale ei saa, aga nüüd on see samal pulgal kui teised koolid.

Peale põgusat sissejuhatust minu maailma, oli meil loeng, kus räägiti, et meil kui selle kooli praegustel õpilastel, on võimalus juba enne, kui toimub UCAS'e süsteemi järgi kandideerimine, teada saada, kas me oleme selles koolis soovitud kursusel sees. See selgub juba veeburaris. Siis on no stress. Lisaks näidati auditooriumile kõigist selle kooli kursustest kokkuvõtvat videot, mis tõi ihule kananaha, tekitas tohutu segaduse mu peas ja soovi õppida kõike. Aga ärge muretsege, väiksed fännid, ma ei allu provokatsioonidele ja jään oma liistude juurde.

http://www.aucb.ac.uk/aboutus/showreel.aspx
(Soovitan soojalt ja hoiatan - see on liiga lahe, et olla tõsi! ...Vähemalt mulle.)

Peale seda läksin ja printisin välja paberi või kolm, et lõpetada oma senised projektid, sest järgmisel reedel on hindamine. Seni olen vaba ja usin. Siis sain kokku Sophie'ga, kes lohistas mu kohvikusse, et osta mulle kook, sest mul oli ükskord sünnipäev. Siis läksime bussile ja koduteel käisime läbi ühest poest, kus olid professionaalsed juuksehooldusvahendid ja kosmeetika odavam kui tätoveeringuga näts. Ma mõtlesin kohe, et asjal peab olema konks, kui tavaline TIGI šampoon või OPI küünelakk alla 100 krooni maksab. Sophie tahtis endale mingi asja osta ja siis tuli konks päevavalgele - see pood on ainult kosmeetikutele või juuksuritele. Ma haarasin igaks juhuks kaasa mingi voldiku, kus olid erinevad ühepäevased kursused nt. massaaž, mille läbimise eest saab vastava tunnistuse, mille eest saab omakorda selle poe kliendikaardi. Nii teoreetiliselt ja puhtalt huvist. Kuna ma igatsen tohutult autoga sõitmist, vaatasin teel koju jälle liiklust ja imestasin veelkord selle üle, et siin on nii vanad autojuhid. Seda ilmselt sellepärast, et see linn ja seda ümbritsev ala on terves UK's üks vaneima elanikkonnaga. Aga siiralt, kui inimene rooli taga on nii vana ja kokku kuivanud, et ta isegi aknast välja nägema ei ulatu või ta reaktsioonikiirus on lausa negatiivne, siis kas on see ikka normaalne? Kui autojuhtimisel on miinimumvanus, siis miks mitte ka maksimum?

Kodus oli Valeri, kes pesi köögi kraanikausis koera tagumikku. Mul oli süda paha, sest meie peseme seal nõusid ja puuvilju. Ma kogun julgust, et midagi öelda. Muidu oli tore, et ta tuli. Ta tõi uue veekeedukannu. Järgmisel nädalal pole teda ilmselt jälle, ta ütles. Ma ei nuta.

P.S. Ma ilmselt nüüd nädal aega ei kirjuta, sest ma olen niikuini kodus. Järgmisel reedel pajatan loo oma hindamisest või arvestusest või mis iganes see olema saab.

I.

welcome to the real world! it sucks. you're gonna love it. (kolmas, täiendatud trükk!)

(Laul novembrist 1990. Sama vana kui ma. Ilmselt parim laul sellest aastast. Ilus mees ja mehelik kostüüm, küll.)

Palju õnne mulle!

'Mõni mees ei kuku kunagi korralikult pea peale, aga kui seda juhtub, siis.... mingi paar korda elu jooksul...' - Mats Piho, Eesti suusahüppekoondis

Nädalavahetusel sain ma nautida elu ilma ühegi teise hingeta siin majas. Ei olnud hirmus. Sain teha palju tööd ja vaadata ETV'd. Eelkõige 'Ringvaateid', kust on pärit ka postituse avapauguks olnud mõttetera. Lisaks sellele olin ma vaimustuses ka Hõbemäe presenteeritud Eesti Ekspress Pro rakendusest. Ulmemoodne. Vot sellepärast peab ostma iPad'i. Ainult sellepärast. Reedel oli siinmail Guy Fawkes Night e. ideaalne põhjus juua ja laaberdada. Ilutulestik oli selleks puhuks nii reedel, laupäeval kui ka pühapäeval. Mingis linnas põletati Wayne Rooney kuju. Laupäeval tuli koju tagasi Jolien koos oma boyfriend'iga, kelle nimi on Tom. Ta on pikkade juustega taimetoitlane. Maskuliinne. Ja kohe on näha, et mees majas - nõud on igal pool laiali ja prill-laud üleval. Ja ta juuksed on igal pool. Rõve. Tore on ka see, et keegi lõhkus ära veekeedukannu ja tolmuimeja harja. Nüüd on veekeetja võimete tipp põletada seda väikest power-tuld enda küljes ja tolmuimeja on õnneks ainult selle väikese otsikuga, millega hästi nurki puhastada saab. Ma imesin oma toa põrandat aasta. Pühapäeval tegi Tom kogu meessugu häbistava ämbri. Nimelt ta arvas, et WiFi lüliti on WC tule oma ja vajutas seda. Sellest hoobist toibus meie internet kaua-kaua. Seda enam, et ka Sophie tuli koju ja pidas ilmselt otse ruuteri kõrval Skype'i teel ühendust kogu Belgia rahvaga ja ahnitses kogu internetilevi endale. Mõrd.

Terve esmaspäeva sadas väljas igast suunast mingit lödi näkku. Nagu mõni moodne spaahooldus. Koolis avastasin, et oma kõrgete talvesaabastega kõrgun ma lausa üle campus'e hoonete. Ja mul on ka punane mantel, mis teeb mu eriti silmatorkavaks juba kaugelt. Kohe kooli jõudes rääkis üks grupiõde mulle eufooriliselt, suu kõrvuni peas, sellest, kuidas ta majakaaslane unustas gaasi ööseks sisse ja tal oli surmalähedane kogemus. Ma lihtsalt naeratasin viisakalt selle peale. Koolipäev koosnes kolmest pathway'd tutvustavast loengust. Esimene oli ainus, mida ma kuulasin, sest see oli 3D. Vastutav õppejõud puurebija Simon tundus üllatuslikult isegi tore ja julgustav. Simon ütles, et see ala on igal juhul sobiv siis, kui sa näiteks tihti mõtled, et kes pime, purjus ja puudega inimene mingi teatud ruumi või eseme disainis. Seega ma sain kinnitust, et see ongi minu maailm. Ülejäänud loengute ajal ma kuulasin poole kõrvaga ja suurest igavusest tundsin rakke oma kehas pooldumas. Ja vaatasin inimesi. Auditooriumis oli üks poiss, kes oli India versioon Johnny Depp'ist. Või vähemalt seda ta püüdis oma looritatud pilguga.

Läbi suure sopa jõudsin koju, kust leidsin Lisete saadetud kirja. See oli nii tore. Kuigi ka Skype on moodne, on kiri või pakk hoopis teine asi, sest see on päriselt väikesest Eestist siia kohale matkanud. Ihuüksi. Eesti margiga ja puha. Tänan, Lisete! Tambet Tuisu nali oli hea. Rullusin maas. Lisaks sain täna teada, et Valeri ja koerus ei tule koju veel niipea. Ei ütleks, et ma oleks kurb. Kurvaks võin ma aga minna, kui see rõvedus väljas jätkub ja internet jälle ära läheb. Vaatasin huvi pärast ka James Blunt'i plaadiesitlust. Live'is, muideks. See on erakordselt kohutav plaat. Võimalik, et mul ei tule isegi und. Aga Hendrik on tema nägu. See on kindel. Sandral ja Pillel oligi õigus.

Täna hommikul ärkasin üles kõigepealt kell 5. Sest ma kiljusin läbi une. Väga imelik. Emme on mulle rääkinud, et ma pean unes monolooge, aga see oli midagi ootamatut. Ma arvan, et ma nägin unes esimesi kortse ja luudehõrenemist. Siis läksin läbi suure sopa kooli, kus Lauren kinkis mulle kommi. Kuigi ma nägin, et ta seda väga tahtis, ei lubanud ma tal teistele öelda, et mul on süntar. Ma vihkan seda võltsi viisakat kallistamist. Esimene loeng oli fine arts. Julia jäi loengusse hiljaks ja pärast selgus, et sellepärast, et ta ostis mulle koogi - nimi oli Truly Irresistible Chocolate Cake. Narmas. Seda me sõime lõunapausil. Meenutas mulle Jamie Blackout Cake'i ja irresistible oli ta ka. Me ei olnud viisakad ja lihtsalt sukeldusime lusikatega kooki. Pärast oli sugar high.

Peale seda läksime raamatukogusse, kus ma sirvisin ühte raamatut Skandinaavia disainist ja seal oli esilehel foto lumisest kuusest, mille küljes olid jõulutuled. Korra oli valus. Siis me läksime järgmisse loengusse, mis oli graafiline disain ja Karl. Erinevalt esimesest loengust oli audikas puupüsti täis, inimesed istusid ka treppidel. Umbes kõik tüdrukud ütlesid, et nad lähevad graafilisse disaini ainult sellepärast, et seal on Karl. Tuleb tunnistada, et ka mina mõtlesin graafilise peale, sest see oli ilmselt mu teine lemmikteema peale 3D. Mitte ainult Karl'i pärast. Aga õnneks graafilist võin ma ükskõik missuguse disainiharidusega millal iganes elus ka ise harrastada. Seda enam, et mul on kõik kandideerimispaberid juba interior design'ile vormistatud.

Ja kodus nägin, et Lisete, Pille ja Sandra saatsid mulle väga glamuurse punase ja läikiva paki. Kommidega. Ja Diivaniga. Nii ilus neist! Danke (ma kirjutasin alguses 'dance')!

I.

living for the weekend.

(Seda laulu ja plaati tasus 5 aastat oodata. Kuigi see video on põhimõtteliselt puhtalt Jay Kay edevus. Aga ta on ikkagi lahe, sest ta ütles Cheryl Cole'i ja Dannii Minogue' kohta: 'What are they going to tell me about fucking music? ... When have you ever done anything? You're useless. The pair of you. I mean you look great and I'd like to fucking shag you but that's all.' Selle pärast on nüüd siin mingi poleemika.)

I say hello... Hello, hello...

Esmaspäeval hakkas mul viimane rotation'i nädal, sest järgmisel nädalal on meil loengud, ülejärgmisel hindamine ja siis olengi ma rõõmsalt oma 3D-pathway's (mille vastutav õppejõud on mu suur lemmik Simon, kes minu makettidelt puud rebis). Sel nädalal oli teemaks fine arts e. line & tone e. kõik, mis ühegi möödunud nädala teema alla ei kuulu. Esmaspäev algas joonistamisega. Me istusime kõik rõõmsalt stuudiosse molbertite taha ja siis astus lavale tädi. Täiesti paljas. Ma küll teadsin, et nii need kunstiõpingud käivad, aga kuna EKA's olid kõik modellid riides, ei osanud ma sellist asja oodata. Korra oli imelik, aga siis pani õppejõud Christian, kes on ebamaiselt tore inimene, muusika mängima ja ma lihtsalt joonistasin. Esimesed kaks muusikat olid mingid klassikalised ja see tädi elas oma rolli väga sisse ja väänles. Aga kolmas laul oli Beyoncé Crazy in Love. Kõik kõkutasid naerda. Siis oli meil paus, mille jooksul ma kuulsin teistelt tüdrukutelt, et modelli valik pidi suht jama olema, sest esimestel nädalatel, kui mind teadagi polnud, oli mitu korda mingi noor mees olnud. Peale pausi ütles Christian, et nüüd me joonistame mitu tundi järjest ja ta on playlist'i jaoks soovilugusid vaja. Ja siis pandi kokku list meie kõigi soovikatest. Oli kõike Prince'ist kuni Jamie T'ni. Mulle väga meeldis, aga Julia'le eriti ei meeldinud, sest ma sain teada, et talle meeldib praegu kõige rohkem mingi Rootsi death-metal bänd.

Teisipäeva hommik oli raske, sest ma mõtlesin, et alanud on minu viimane nädal noorust. Koolis oli meil ainult tutorial ja ma andsin tuut-tuut-tuut-tuutor Claire'ile oma motivatsioonikirja, mida ma kirjutasin hoole, armastuse ja hirmuga. Ühtlasi saime teada, et kuna Claire ise õnneks sel ajal ära on, hindab meid graafika õppejõud Karl, kes jagab õppejõudude laheduse TOP'is esimest kohta Christian'iga. Mulle meeldib ta sellepärast, et ta oli esimene sõbralik nägu siin riigis ja ta teretab mind viisakalt kooli peal. Kuna päev lõppes vara, olin ma kodus täpselt ajaks, et oma kauaoodatud pakk kätte saada. Ma panin jalga uhiuued uduglämmid sussid, põske Barvarisii-kommi ja lugesin Diivanit ja Moodi. Moes oli Marko. Kommist läks süda natuke pahaks.

Kolmapäeval sain tagasi oma motivatsioonikirja, mis oli üle kõigi mu ootuste. Sellel oli väga vähe parandusi ja Claire ütles, et isegi mõnel kohalikul polnud see nii asjalik. Mu aupaiste säras üle ruumi. Peale seda hakkasime joonistama. Esimene teema oli line e. joon. Christian küsis, et kas meil on käed puhtad ja palus kõigil sõrme suhu panna. Siis me istusime seal nagu jobud, kõigil sõrm suus ja lõbus ja rõve korraga. Ülesanne seisnes selles, et me pidime sõrmega suus ringi sudima ja siis joonistama seda, mida me tunneme. Ja just seda, mida me tunneme, mitte seda, kuidas me suu seest välja näeb. Teiseks ülesandeks pidime me silmad kinni panema ja joonistama, mida me kuuleme. Seni kuni meil silmad kinni olid, käis Christian mööda ruumi ringi ja kolistas ja krõbistas erinevate asjadega, et oleks põnevam. Peale lõunat pidime me joonistama postkaarte etteantud teemade põhjal. Ja jällegi mängis terve aeg muusika Pendulum'ist kuni Plan B'ni. Päev nägi lõpuks välja nii, et kõik lihtsalt tegid, mida iganes võimalikku nende lugematute vahenditega, mis stuudios olid. Õhtul oli kogu tehtud träni critique ja sain teada, et mul on omavahel igati hästi kokku sobiv komplekt. Kuigi pooled neist on ebaõnnestunud katsetused. Huvitav on ka see, et näiteks õppejõule meeldisid just need, millest ma ise suurt ei arva.

Neljapäeval nägin campus'e peal ühte tüdrukut minu punase mantliga. Ta saatis mulle mõrvarliku pilgu, aga ma läksin oma mantliga moodsalt edasi. Hommikul rääkisime Julia ja Lauren'iga multikatest. Eelmisel päeval sain teada, et neil mõlemal on Disney obsessioon. Kui ma ütlesin, et mul ei saa olla sellest teemast rohkem ükskõik, olid nad šokis. Ma ütlesin, et ma vaatasin multikaid küll, kui ma väike olin, ja ka seda, et Disney omad on mu meelest liiga cheesy'd. Ja ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugel olen, tulen ka oma liiga rõõmsate asjade ebatolerantsusega kapist välja. Nad ütlesid, et ma olen imelik. Ja taaskord ei saanud mul olla rohkem ükskõik, sest ma arvasin neist sama. Tore on see, et Julia ütleb mu nime eesti keeles, rõhk i'l. Kuidagi hirmuäratavalt kodune on, kui keegi vahelduseks 'Ilouna' ei ütle. Veider on, et Lauren'il ja Julia'l on minu sünnipäeva vaimustus. Ma püüan neid kõigest väest vaigistada, sest mul pole mitte mingisugust süntarimeeleolu. Enne detsembrit.

Päeva teema oli tone e. toon (haha, joon ja toon) ja me pidime lihtsalt ette antud kriteeriumite järgi 6 pilti joonistama. Enne kui me alustada jõudsime, oli tuletõrjealarm. Ja nüüd, endised 21. omad, imestage - me evakueerusimegi päriselt kohe, kui alarmi kuulda oli. Kuigi see nägi välja nii, et Christian ütles nii muuseas casually, et 'alright, everybody, leave the building... and don't panic.' Kõik võtsid erilise rahuga oma ridikülid ja muud asjad, panid jope selga ja läksid jalutades uksest välja. Ma olin hämmingus, sest tegelikult kõik toimis nagu päriselt peabki. Kõik inimesed lahkusid hoonetest ja kogunesid parklas. Kuigi päike paistis ja kõigil oli tšill ja suits ees. Ka õppejõududel. Sest ilmselgelt mingit suurt tuld kuskil polnud ja kunstikoolis on kerge tulekahju ilmselt tavaline. Natukese aja pärast läksime klassi tagasi ja jätkasime oma tööd. Õhtuks olid kõik üle kere mustad, sest me pidime söega joonistama. Päeva lõpus oli ka väike critique, kus öeldi, et mul on taas hea terviklik kollektsioon. Lisaks pidime me oma 6'st tööst ühe lõputöö kokku panema. Mul oli idee, aga mitte ideed, kuidas seda teostada. Ma pidasin nõu Christian'iga ja sain paar head mõtet. Päris valmis ma seda ei jõudnud ja ma lõpetan nädalavahetusel, sest mul on nüüd ju oma akrüülid ja ka kolm vaba päeva, jee.

- Lõpuprojekti idee. -

Olge moodsad!

I.

admit nothing. blame everyone. be bitter.

(Harva kohtab seda, et midagi hämmastavalt head saab veel paremaks minna. Abnormaalne.)

Nd!

Niisiis neljapäeval jätkasime me animeerimist. Grupp jaotati kahte rühma. Kumbki rühm sai seina, kaamera ja lauatäie kõikvõimalikke töövahendeid. Meie ülesanne oli teha stop frame animation ehk siis animatsioon, mis koosneks stoppkaadritest ehk fotodest. Projekt algas aruteluga, kus selgus, et meie grupp on ülimalt värvikas. Üks poiss ütles maniakaalsel ilmel pisteliselt iga viie lause vahele, et paneks midagi põlema. Üks poiss sügas terve aeg usinalt oma kõhtu. Üks tüdruk ei rääkinud, ainult sosistas ühele teisele tüdrukule kõrva. Ja ohjad püüdis haarata üks tüdruk, kelle ego mahtus vaevu ruumi (see-eest tema igasugune loov mõtlemine mahtus ideaalselt prügikasti taha väiksesse nurka koos mingi kaltsuga). Õnneks oli mul Julia, Lauren pandi teise gruppi. Ja õnneks ei ole Julia vähem halastamatult kriitilise meelega kui mina. Seega, jah, mul oli lõbus. Lõpuks saime me kuidagi kokku algse kondikava ja hakkasime kribinal-krabinal tegutsema, sest aega oli liiga vähe.

Meie idee oli teha animatsioon puust - esialgu sellest, kuidas puu seemnest kasvab ja siis kuidas aastaajad vahelduvad. Ja lõpuks siiski, nagu fotodelt võib aimata, panime puu põlema. Mina olin outcome'i üle tõeliselt uhke ja näitaks hea meelega teilegi, aga see fail on liiga suur, et seda siia üles riputada. Päeva teises pooles tegime flick book'id. See on see, kui joonistad vihiku nurkadesse pildid ja siis kui kiiresti lehitsed, tuleb kokku animatsioon. Mina lugu oli kassist ja kärbsest. Inspireerituna Simon's Cat'ist.



Reedel tegime filmi. Õppejõud Julie'l oli seelik nii lühike, et kõik oli näha. Lisaks ta rääkis, kuidas ta on peol korduvalt purjus peaga kõrgetel kontsadel kukkunud. Täpset tööülesannet ma eriti ei kuulnud, sest üks tüdruk terve aeg luristas. Ma olin väga lähedal sellele, et kotist salvrätik võtta ja talle ninna toppida. Üks poiss ei kuulnud ülesannet sellepärast, et ta magas. Üles ärkas ta siis, kui õppejõud talle õlale koputas. Meid jaotati kolmestesse gruppidesse. Mina olin taas koos Julia'ga ja lisaks anti meile veel Laura, keda usinamad lugejad võib-olla varasemast mäletavad - tema oli see, kellel on kodus kana. Ta ütles meile, et ta on suht magamata, sest ta jagab hetkel tuba tibuga, ja vabandas oma passiivsuse pärast. Siis jagati meile teemad ja meie saime play/pause'i. Kuna taas oli aega ebamaiselt vähe, sest me pidime kõigest ühe päevaga idee genereerima, filmivõtted tegema ja stseenid kokku lõikama, tegime kiire brainstorming'u. Me otsustasime leida inimese, kes oleks nõus kaamera ees kolme emotsiooni näitlema. Üks mees nimega Lindsay (jah, see on ilmselt kõige naiselikum nimi ühele mehele), kes ei sallinud ühegi pastakaklõpsu ega häält, nagu Meeri, tegi meile kaamerakasutuse kiirkursuse ja meid lasti võtetele. Läksime otsejoones lavakunstiosakonda, sest me mõtlesime, et kui keegi kaameraga üldse nõus on, siis mõni näitleja. Näitlejatel oli parajasti session pooleli ja me kasutasime aega, et käia vahepeal söömas.

Näitlejate pausiks olime tagasi ja otsustasime, et Laura peaks olema küsija rollis, sest ta on meist ainuke põline britt. Niisiis ta sisenes stuudiosse ja rääkis meie loo ära. Üks poiss Sam oli lahkelt nõus. Näitlejad on ikka nii lahedad. Hoopis teine liik inimesi. Meie kohtumine Sam'iga lõppes sellega, et ma pidin taaskord pidama väikese tutvustava loengu Eesti kohta. Ma peaks riigilt promo eest palka saama. Niisiis me saime oma materjali suht ruttu filmitud ja meil oli palju aega, et niisama kohvikus lobiseda. Ühtlasi avastasin, et ka Laura on üle keskmise tore. Pärastlõunal lõikasid kõik grupid oma filmid kokku ja päeva lõpus vaatasime need üle. Kuna kõik meie grupist ei saa aru, et kui öeldakse mõni kellaaeg, võiks kõik selleks ajaks ka valmis olla, ei jõudnud ma enam päeva lõpus paari asja printima ja seega ei saanud ma nädalavahetuseks tööd koju kaasa võtta. Bussi peal nägin Sophie't, kes rääkis mulle oma perekonnaelust ja sellest, et ta nägi öösel unes ühte naist, kes tahab tema vanemaid lahutada, sest ta on kade. See 10-minutiline bussisõit tundus maailma kõige pikem.

Õhtul käisin poes. Kui ma olin poolel teel poodi, hakkas sadama. Niisiis koju jõudes olin läbimärg, porine ja käed olid tassimisest maani. Ühesõnaga oma suurimas ilus. Võtsin kaenlasse paki kummikomme ja istusin arvuti taha, et blogida ja paar kiiremat või vähem kiiremat skaipi teha. Ja siis läks internet ära. Ilma pärast. Isegi uudistes rääkis, et see väike vihm mõjus kogu linna internetiühendusele laastavalt. See oli suurepärane. Lisaks sellele, et mul puudus igasugune kontakt maailmaga väljaspool seda maja, ei saanud ma ka ühtegi kooliasja teha. Siis ma kuulasin muusikat ja sõin kommi. Kuni kella kaheksani, kui mul oli kommist süda paha ja igavusest uni silmas. Läksin magama ja magasin kokku 13 tundi.

Laupäeval käisin linna peal laiamas. Nägin ühte vanameest, kes jalutas küll kepiga, aga see-eest olid tal originaalsed Ray-Ban Wayfarer'id. Vot nii peab vananema, moodsalt. Koju jõudes hammustas üks koer mind jalast ja ma avastasin, et Sophie'l on uus kiiks. Nimelt istub meil nüüd koridoris tema ukse taga väike pingviin. Ma koputasin ta uksele, et öelda, et tal on pingviin ukse taga maas. Ta ütles, et see peab seal olema, sest see valvab. Tegin pähe oma mõistvaima ilme ja läksin nuttu ja naeru tagasi hoides ruttu oma tuppa. Internetti ikka polnud. Ja Valeri ütles, et eelmine kord polnud neli päeva. Olin kaetud hirmuhigiga ja mõtlesin, et Eestis oleks selline asi võimalik võib-olla ainult sõja korral. Õhtul läksid Sophie ja Jolien Halloween'i-peole. Enne minekut näitasid nad ka mulle oma meiki, mida nad kaks tundi tegid - Jolien nägi välja nagu tal oleks okse näos ja Sophie oli nagu hallide juustega transvestiit, kellel oli ämblik peas. Mina läksin rõõmsalt magama, et ärgata kell kolm, kui nad indiaanikisaga koju jõudsid. Jolien'i ma täna ei näinud, sest ilmselt oli tal taas raskekujuline pohmell, nagu peale iga pidu ja Sophie lihtsalt sõi terve päev.

Adiós!

P.S. Mu Barvarisii-kommidega pakki pole ikka veel. Kuigi pakijälitussüsteem näitas, et vist homme tuleb.
P.P.S. Homme läheb Valeri koos koertega oma tütre juurde, et olla seal reedeni. Neljapäeval lähevad ka belglased ära. Seega ma olen ilmselt ühe öö siin üksi. Suht jube. Ma püüan sellele praegu võimalikult vähe mõelda, aga ma ilmselt joon ennast täis, et julgem oleks ja parem uni tuleks.

I.

it's time to play 'spot the looney'!

(Ma ei samasta ennast sõnadega, lihtsalt laul on hea.)

Tere!

Oma massiivsel nädalavahetusel ma põhiliselt magasin. Aga tegin ka mehiselt tööd, mille eest ma teisipäevases tuutoritunnis kiita sain. Ja lõpetasin Friends'ide 10. hooaja. Ühtlasi avastasin Inglismaal elamise suurima hüve (lisaks sellele, et igal nädalal saan ma uhiuut NME'd sirvida) - Top Gear'i ja F1'te saab BBC iPlayer'ist otse vaadata. BBC kommentaatorid on ikka palju asjalikumad kui Eesti omad. Mis sest, et pool juttu tehniliste terminitega mulle täiesti mõistmatuks jääb.

Sophie kurgust on kadunud röga ja ta laulab lihtsalt kogu aeg. Kui me jalutame, kui me oleme poes, kui ta teeb süüa, kui ta sööb, kui ta peseb, kui ta WC's käib, kui ta skype'ib... You name it! Niisiis nüüdsest magan ma kõrvatroppidega. Seda enam, et mu tuba on vannitoa/WC kõrval ja kõige põhjalikum laulmine toimub just seal. Nagu elaks koos Mariah faking Carey'ga. Sophie räägib ka vahetpidamata sellest, et mul on nii hea aura. Ilmselgelt ta ei tunne mind. Ja ilmselgelt on ta hull. Tropid on vajalikud ka selleks, et mitte kuulda öösel kell 00:30 lauatelefoni helinat, mis on luuüdi läbiv, eriti öösel. Ma ei tea, mis asju Valeri sel kellaajal ajab. Võimalik, et ta on pimp.

- Nähvitsad oma parimatel päevadel, kui pats pole silma peal löntis 

ja vunts pole pasteedine (silmad on küll The X-Files). -

Esmaspäeval postitas emme mulle paki, milles on palju kommi. Muuhulgas ka Barvarisii komm, nagu ta mulle oma hiilgava kiirtrükkimisoskusega kirjutas. Ootan põnevusega. Lisaks saan ma endale talveriided, sest Ivo on juba šokis, kuna ta pole sellist ilma varem kogema pidanud. Ja siis ma saan veel sussid ja akrüülvärvid ja akvarellid. Oota nagu lihavõtteid! Teisipäeval oli mul tuutoritund, kus tuutor Claire, kes mulle tohutult Sanne Haabi meenutab, ütles, et mul on maitsekas ja puhas ja korralik sketchbook. Õhtul ostsin uue, juba teise siit ostetud, vihmavarju, sest need lihtsalt lähevad puruks. Nüüd ma ostsin suure ja korraliku.

Täna, teisipäeval läksime hommikul kooli ja Sophie rääkis muuseas, et ta ostab vist oma õele ja endale piletid New York'i, kuhu nad muide umbes 5. kord lähevad. Tundsin kohe ja valusalt, et üks meist on Belgiast ja teine Ida-Euroopast. Lisaks sain ma lõpuks ometi aru, mida see nende hollandi keel mulle meenutab - seda ulmekeelt The Sims'ist. Täna oli meil esimene päev animatsiooni ja illustratsiooni. Ma läksin sinna kohale oodates halvimat, sest ma ei salli joonistamist. Seda klassikalist, ma mõtlen. Ma võin joonestada või joonistada maju või interjööre, aga see on ka kõik. Meie esimene ülesanne oli küll kahe tunni jooksul kuus pilti meisterdada, aga õnneks oli enne väike slideshow, mis näitas selgelt, et joonistamist kui sellist ei nõuta. Joonistasime koos Lauren'i ja Julia'ga raamatukogus. Olen avastanud, et kui kõrvale jätta kerge hellokittylik aasia karakter, on Julia väga tore. Võib-olla on asi ka selles, et me oleme ühevanused. Lõunaks saime oma illustratsioonid valmis ja läksime sööma. Lõunalauas oli Julia algatusel elav diskussioon teemal, kas me läheks välja endast 10 aastat vanema mehega. Päeva teises pooles pidime me oma joonistused kuidagi omavahel siduma. Kuna mind tabas raskekujuline väsimus, ma ei jõudnud enda omi täitsa valmis. Kui ma oma akrüülid kätte saan, saan oma illustratsioonid lõpetada ja siis sheerin. Homme jätkame me animeerimist.

Õhtul tulin jala koju, mis oli tore, sest tee läks läbi väikese männipargi. Hetkeks oli tunne nagu oleks Kablis ja kuskilt seest natukene pigistas. Teel nägin kahte oravat, kellest üks oli mulle umbes puusani. Pluss ma sain järgmise sisuga SMS'i...

Hi Nancy! I am Monica. Thanks for offer of the job, but my husband does not agree about it because I have to travel to Spain soon. Bye.

Olin väga tänulik selle ülikasuliku info eest. Kodutänaval tabas mu vasakut põlve terav valu. Ei olnudki vaja 50. eluaastani oodata. Nii et paluks mind lennujaamas põlveproteesiga oodata.

P.S. Lõppenud on tatar.

Siiralt Teie,

Nastja.

d'you know what i mean?

(Ma ootasin Leslie da Bass'i uut plaati alates hetkest, kui ma 'Dressibluus'i' esimest korda MySpace'ist kuulasin. Nüüd, kui plaat 'Minu kuningriik' on väljas, tundub, et dressikas on plaadi tipp. Samas eelmine plaat oli nii hea, et ei tea, kas paremaks saabki minna.
http://www.youtube.com/watch?v=gVTKufq1j9s)

Teisipäeva õhtul sain Julia'lt sõnumeid selle kohta, et kas ma oleks nõus tema shoot'is mingi gooti olema. Ma olin vihane poole maailma peale, aga õnneks tuli välja, et kuna mul pole gootikleiti, ma ei saa olla. Kolmapäeval koolis selgus, et Julia kasutab oma shooting'us ainult Laurenit. Ei saa öelda, et ma oleks olnud kurb. Lauren tahtis modellidena kasutada aga mind ja Julia't mõlemat, sest teised kaks tüdrukut meie algsest grupist tegid mingeid oma asju eraldi. Ma pidin olema Alice, see Imedemaa oma, ja Julia mingi sinine suitsetav vihmauss vms. Ma tõesti ei tea, ma pole seda raamatut lugenud, nagu ikka. Lauren plaanis mind kahele pildile oma kolmesest seeriast. Aga kuna see oleks lõpuks liiga segane tulnud, lubasin ma tal töötlemise ajal lahkelt mind seeriast välja jätta ja Julia kolmele pildile panna. Vaatamata sellele, et ma pidin juba eelnevalt õues jäises õhus lühikeste varrukatega Alice olema ja riskima kõigi põletikega.

- Eesti laps. Ilona Tedrema. 2009. -

Mina olin oma teemaga väga hädas. Kuna me pidime kasutama sinist värvi, jäi mulle kodus oma wall of fame'ilt silma 'Eesti lapse' pilt ja sinine Eesti lipult. Küsisin ka emmelt nõu. Ka talle tuli Eesti lipp pähe ja lisaks see, et mul on siin kaasas tema suure sinise kiviga sõrmus. Alguses keskendusin ma ainult sõrmusele ja mõtlesin mingi suvalise teema välja. Aga koolis, umbes 20 minutit enne shooting'u algust, lõi mul peas tuluke põlema. See valgustas ka ruumi. Ma mõtlesin koduigatsuse ja kurbuse peale. Teemade valikus oli melancholy. Ei saa just öelda, et mu koduigatsus melanhoolsed mõõtmed võtnud on, aga laias laastus oli mu idee teemasse. Kribinal-krabinal printisin, rebisin ja kleepisin kokku ümbriku ja kirja, millel oli eesti lipuga postmark. Modelliks võtsin Julia, sest mulle meeldis tema juuksevärv tumedal taustal rohkem, kui Lauren'i oma. See oli ka kättemaksuks selle gootiidee eest. Pildistamiseks anti meile Nikon'i profikaamerad ja võtted võisime teha nii stuudios kui õues. Mina tegin stuudios. Ausalt, ei ole raske olla fotograaf, kui sul on hea kaamera ja korralik valgustus.

Eile, neljapäeval õpetati meile Photoshop'i (edasipidi Ps). Lee, kes õpetas, oli hästi õrna ja vaikse häälega IT-inimene, kes oli hästi uhke oma T-särgi üle, millel olid Ps'i ikoonid. Ta ütles mitu korda, et kui me peale juhtnööre pilte töötlema hakkame ja me hätta jäädes enam happy pole, siis ta tuleb ja aitab, sest talle meeldib kui kõik on happy. Üks poiss jäi hästi palju hiljaks ja siis Lee ütles, et selle hetkeni oli ta happy, aga nüüd enam pole happy. Muudmoodi ta oma frustratsiooni ei väljendanud. Üks tüdruk Aigleigheign vms (hääld. 'Äšlin'), kes jäi natuke vähem hiljaks, käis autoga remondis, sest ta daydream'is roolis ja sõitis endal peegli küljest. Nüüd tuleb see koht, mida oli ka oodata. Ma ei salli enam PC'sid. Apple ja Mac on lihtsalt taevalikud. Need tunduvad loogilisemad ja graafikast ma ei räägigi. Pluss nad on nii ilusad. Kolm nädalat tagasi ma veel nii ei arvanud.

Õhtul oli meil group critique, kus ma sain kiita selle eest, et mu kolmel pildil on kindel teema, need on läbimõeldud ja moodustavad koos loo. See polnud kuigi levinud nähtus. Ja sellele gei-õppejõud Matt'ile meeldis mu puhas ja viimustletud töötlemine. Kolmandal pildil pidi olema julge nurk. Muidu ma ise oma tegude üle eriti uhke polnud. Põhiline, et ma selle etteantud aja jooksul tehtud sain ja ülesande täitsin. Kui oleks olnud rohkem aega planeerida, oleks teine lugu olnud. Fotograafia meeldis mulle kokkuvõttes väga. Seda pathway'd ma küll ei vali järgmiseks poolaastaks, sest mul on juba kindel plaan.

- Homesick. Ilona Tedrema. 2010. -

'Täna ärkasin vara, pool 11 on vara minu jaoks', sest mul on nüüd 4 vaba päeva. Kuigi ma pean ka tööd tegema, kavatsen ma neid päevi kogu hingest nautida. Homme saab täis minu esimene kuu siin.

Ja nüüd kõik teie seal jooksuga pükse viikima ja nägusid pähe joonistama, sest täna õhtul on Rock Cafe's Lenna & Ott. Seda võitmatut tandemit ei saa maha magada!

I.

life is just one damned thing after another.

(Võimalik, et maailma kõige suurem ilu nii muusika koha pealt kui ka visuaalselt. Ma ei julgenud lootagi, et sellest singel saab. Ja Brandon viibib praegu UK pinnal!)

Kuna mu blog näitab Eesti aega, siis...

Kallis Sandra, soovin sulle palju õnne ja kõike muud tarvilikku järgmiseks kümnendiks!

Lisaks tahaksin öelda, et rõõm kuulda, et lugejate read aina täienevad. Aga Gabriel, kas sul natuke hirmus pole lugeda?

Niisiis, alustuseks sheerin ma oma kahe nädala taguseid printmaking'uid, mis meile alles tagastati.

Laupäeval käisin ma Sophie ja Jolien'iga poes. Seekord Lidl'is, mis müüb Saksamaa kaupa. See on nüüd mu uus lemmikpood, sest seal müüakse rukkileiba seemnetega. Ma olin õnnelikum, kui ma saan olema jõulude ajal, kui laual on Villeroy & Boch ja laulab Sinatra, ning ostsin hulgi. Meeldiv üllatus oli aga see, et ma ei saanud kaardiga maksta, sest mulle öeldi, et nad ei aktsepteeri krediitkaarte. Sellele järgnes väike vaidlus, kui ma püüdsin müüjale sõnade ja skeemidega selgeks teha, et mul on deebetkaart. Lõpuks maksin ikkagi sulas. Koju jõudes tegin oma maailmakuulsat kartuli-kanavormi. Kõik vaatasid ja tegid märkmeid. Hiljem rääkisime Halloween'ist. Valeri küsis, et kas meil Eestis ka midagi sellist on. Ma ütlesin, et meil on mardi- ja kadripäev ja rääkisin nendest natuke. Mõtlesin hetke öeldu üle järgi ja ütlesin igaks juhuks, et see võib nii kõlada, aga tegu pole transvestiitpühadega.

Pühapäeval käis meil see Norra Madeline. Ta näost oli näha, et talle ei meeldi miski. Kui ma triikimislaua alla korrusele viisin, vaatas ta mind nagu okset nurgas. Ise oli tähtis ja jõi apelsinimahla. Ta õpib muide moodi. Silmameik oli nagu Balti Jaama kodutul prostituudil. Tore noor daam. Peale seda rääkisime Sophie'ga minu toas juttu ja siis ma võtsin julguse kokku ja näitasin talle Kaisa ja Marioni tehtud The Ultimate Ms Ilona Tedrema Guide'i. Ta naeris ja ütles, et armas. Lisaks vaatas ta kõiki mu pilte selle guide'i kõrval ja küsis Marioni kingitud Anu & Marko foto kohta, et kas need on mu ema ja isa. Ma naersin kaua ja selgitasin, et ei. Peale seda rääkisime Venemaa välispoliitikast. Sophie ja Jolien on siin muide Erasmusega ja esialgse plaani järgi jaanuarini. Aga Sophie ütleb, et on vägagi võimalik, et ta jääb kauemaks. See oleks äraütlemata kurb, kui Sophie lahkuks mu ülimalt meeldivast seltskonnast. Õhtul vaatasin taaskord Friends'e.

Rachel: What if she jumped out of the basinet?
Ross: Can't hold her own head up, but yeah, jumped.
Rachel: Oh my God! I left the water running!
Ross: Rach, you did not leave the water running. Please, just pull yourself together, okay?
Rachel: Did I leave the stove on?
Ross: You haven't cooked since 1996!
Rachel: Is the window open? Because if the window's open, a bird could fly in there and...
Ross: Oh my God, you know what, I think you're right! I think, you know what, listen, listen... a pigeon... no, no, wait, an eagle flew in, landed on the stove, and caught fire! The baby, seeing this, jumps across the apartment to the mighty bird's aid! The eagle, however, misconstrues this as an act of aggression, and grabs the baby in it's talon! Meanwhile, the faucet fills the apartment with water! Baby and bird, still ablaze, are locked in a death-grip, swirling around the whirlpool that fills the apartment!
Rachel: Boy, are you gonna be sorry if that's true.

Täna hommikul läksin hoogsas Mahavok'i rütmis kooli. Koolis vahetasin kirju Swedbank'iga, et paari asja selgitada. Asjaolu, et minu küsimustele vastas Hele Kann, tegi päeva. Siiani ajab naerma. Sel nädalal on meil aga teemaks fotograafia ja The Power of Colour. Koolipäev algas loenguga värvidest. Õppejõud on ilmselgelt gei. Päeva teises pooles pidime moodustama rühmad ja tegema uurimustööd ja ka PowerPoint'i presentatsiooni ette antud foto kohta. Mina on olin rühmas Lauren'i, Julia (kes on Hong Kong'ist), Laura (kellel on kodus kana) ja Hannah'iga (kellel on imelikud juuksed ja kellele ma vist millegipärast eriti ei meeldi). Meie foto oli selline...

- Clare Richardson. Untitled. Beyond the Forest. 2007. -

PowerPoint'i pani kokku Lauren. See oli mulle valulik, sest ta pani igale slaidile nii palju teksti, et ma kartsin nendega publikut tappa. Ma ütlesin umbes kuus korda, et see on suht elementaarne, et nii palju teksti ei panda, aga ta ise oli rahul ja ütles, et talle nii meeldib PowerPoint'e teha. Ilmseltgelt. Aga oleks tore, kui ta ka natuke oskaks. Lisaks pani ta mõne lause lõppu punkti ja mõne lõppu mitte. Ja mõni lause algas suure tähega ja mõni mitte. Mul oli nii paha. Ma tegin oma osa lihtsalt ära ja lugesin Ekspressi, sest ma ei suutnud seda vaadata. Ma püüdsin oma sisemist pedanti varjata, sest ma mõtlesin, et minu ja Lauren'i suhe on selleks veel liiga alguses. Lisaks kirjutas ta 'melancholy images'. Kas viga on minus või see peaks olema 'melancholic images'? Ta ise ütles, et ta arvab, et tal on õigesti, aga samas ta ei tea ka. Samas tema on meist see britt. Ma olin kogu sellest ebakorrektsusest juba nii löödud, et see melanhoolia jättis mind suht külmaks. Siis oli meil tund enne presentatsiooni aega ja ma mõtlesin, et teeme läbi või vähemalt lepime kokku, et kes mida ütleb. Aga ei. Mulle öeldi, et ma ei põeks ja kõigil oli ilmselgelt üldse kõigest maailmas savi. Ma olin heitmas meelt ja ei saanud aru, kuhu dimensiooni olen ma küll sattunud. Aga kuna meil on kõik sellised imelikud imikud, kes niikuinii millestki aru ei saa, olin ma probleemist üle.

- Boris Mihhailov. Untitled. Red. 1968-1975. -

Üks rühm sai selle Ukraina fotograafi pildi. Nad rääkisid, et see pildipaar räägib sellest, et ühest küljest oli elu USSR'is raske, aga teisalt see, et see vanaisa naerab ja tal on lilled käes, näitab, et elu kommunistlikes liiduvabariikides polnudki nii kole. Ja siis ma tundsin, et ma jagan biiti paremini, kui see rühm. Kiirelt otsisin internetist, kuidas on nelk inglises ja kui nad olid lõpetanud, tõusis mu käsi iseenesest üles, et midagi öelda. Ma olin ehmunud oma julgusest. Niisiis ma ütlesin, et ma olen Eestist, mis on endine USSR'i riik, ja ma tahaksin lisada, et need lilled on punased nelgid ja neid peeti USSR'is ja peetakse praegu Venemaalgi revolutsiooni ja võidu sümboliteks ja neil on sellel pildil kindlalt oma tähendus. Ja siis õppejõud ütles, et ta on ammu mõelnud, et mis lilled need on ja kas nende taga on mingi teema. Tundsin, et kord elus on kasu sellest, et ma olen Ida-Euroopast. Pausi ajal tuli ta mu juurde ja ütles, et 'nice job with the carnations' ja palus mul veel nendest rääkida. Ma siis ütlesin, et venelastele meeldib nelkidega monumente üle kuhjata. Õppejõud ütles, et ta teab Eestit küll ja see on ilus riik ja et tal on isegi keegi tuttav eestlasest fotograaf. Ma olin meelitatud nagu Meelis. (Meelis oli Sakala maavanema Lembitu poeg. Lehola küla rahvas elas hästi. Neil oli küllalt loomi ja vilja. Rahvas elas keset ürgset loodust õnnelikult ja Meelisel oli õnnelik lapsepõlv.)

Homme on mul ainult tutorial ja õhtul joonistusklass, kuhu ma ilmselt ei saa minna, sest õnneks on registreemine alles sama päeva hommikul ja kes ees, see ilmselt tulevikus parem kunstnik. Kui ma kell 11 kooli lähen, on ilmselgelt ülejäänud 150 huvilist võimalikud 30 kohta juba täitnud. Kolmapäeval hakkame me fotografeerima. Töö toimub nendes samades rühmades... jumal tänatud. Tuju on sellepärast sama laes nagu Jeanne d'Arc'il ilmselt oli, kui ta ilmutust nägi. Õnneks meie koostöö piirdub ainult kaamera jagamisega. Igaüks saab ikka oma projekti teha. Meie rühmal on kohustuslik siduda oma tööga sinine värv ja siis etteantud nimekirjast mingi emotsioon. Kõik muu võime ise mõelda. Lõpptulemus peaks olema 3-pildiline fotoseeria. Kontseptsioon tuleb kodus välja mõelda ja, kui vaja, ka üles joonistada. Siis saab kolmapäeval kohe tööle asuda. Neljapäeval õpime Photoshop'i kasutama ja pilte töötlema/korrigeerima. Siis ma saan teie reidi, orksi ja FB pilte töötlema hakata. Neljapäeva õhtul on group critique. Siis jagan teiega ka oma masterpiece'i.

Seniks head karjaõnne!

I.

ain't that a kick in the head.

Hello piipls!

Läbikülmunud kätega on härmas arvutiga raske midagi teha, aga ma annan endast parima.

Niisiis, nagu mõni teist teab, on mul kodus jääkülm. Lemmik osa päevast on hommikune dušš, kui ma saan ennast keeva veega üle kallata. Siis on soe. Korraks.

Eile ja täna, reedel tegime me koolis makette suvepaviljonist London'i Serpentine Gallery jaoks. Enne pidime kodus tegema research'i ja koguma inspiratsiooni. Vaatamata sellele, et ma tegin ulatusliku uurimustöö kaasaegsete ja vähem kaasaegsete arhitektide osas, pöördusin ma tagasi selle juurde, mis mulle kõige rohkem meeldib - Eesti funkarhitektuur ja eelkõige Olev Siinmaa. Ma kleepisin terve sketchbook'i lehe täis Pärnu rannakohvikut ja rannahotelli ja villasid ja lisaks veel joonistasin välja elemendid, mis mulle selle arhitektuurivoolu ja nende hoonete puhul sümpatiseerivad, et sellest koolis mingi oma idee välja töötada. Ja ka eestimaist arhitektuuri tutvustada. Aga... Neljapäeval koolis selgus, et meie paviljon peab olema inspireeritud meie munapakenditest ja sketšidest, mille me pakendite põhjal joonistasime. Hetkeks olin ma rõõmus, et mul oli pakendiks konkreetne karp mitte mingi abstraktne ollus, sest sellest karbist saab edukalt midagi siinmaalikku teha. Aga õige pea sain ma aru, et seda seost Siinmaa ja munapaki vahel on keeruline leida, kui ülesandeks on nii lühike aeg antud. Õnneks hakkas mul lõpuks mõte lendama. Küll natuke teises suunas kui alguses. Tööprotsess pidi olema sama, mis pakendite puhul - enne midagi üles ei joonista, kohe hakkame rebima-kleepima. Esimesed maketid tulid koledad kui öö, aga viimastega olin päris rahul. Ka õppejõud Rachael oli ja imekombel meeldisid talle detailid, mille üle ma ka ise kõige uhkem olin.

Naljakas oli see, et Lauren küsis järsku keset päeva, et kas mul on ikka kõik korras, sest ma pole terve päev eriti midagi rääkinud. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et loomulikult, mulle lihtsalt nii meeldib see ülesanne ja ma olen asjalik. Erinevalt temast, kes räägib vahet pidamata Disney'st ja Mickey'dest-Donald'itest. Ma saan aru, et ta tahab animatsiooni/illustratsiooni õppida, aga kamoon, kas sa oled 4? Ja üldse see, et inimesed küsivad igal hommikul, et how are you ja are you okay this morning, on nii tüütu. Ma saaks aru, et mul on nina verine või midagi ja siis nad küsivad. Aga ei. Isegi kui ma näen koridoris kedagi tuttavat ja mul on nii kiire ja tal on nii kiire, peab leidma aega selleks, et olla viisakas. Suht nõme.

Kuna ma olin Rachael'i poolehoiu üle meeletult rõõmus, otsustasin ma, et nüüd on sobiv hetk uurida tema kui oma erialaõppejõu käest, et milliseid ülikoole ta mulle kui tulevasele sisekujundajale soovitaks. Ta luges mulle ette terve nimekirja ülikoolidest, kus on mainekas või veel mainekam kursus ja arvas, et ma võiks isegi Brighton'isse proovida, kus on ilmselt UK kõrgeimalt hinnatud sisekujunduse kursus. Olin sillas ja läksin koju tundega, et ma valitsen maailma. Natuke.

Täna kooli minnes oli meil teine õppejõud - Simon, kes on küll muidu igati muhe, aga päeva alguses käis ta kõigi töölaua juures ja andis oma soovitused. Esiteks tõmbas ta ära kõik puud mu makettide küljest, sest ta ütles, et talle ei meeldi. Viisakas oleks olnud öelda, aga ei. Ja siis ta ütles, et mu läbiv teema talle ei meeldi. Hetkeks olin hinge põhjani löödud, sest nende puude tegemisest ei tundnud ma oma sõrmi. Siis ma tegin suures pettumuses ühe maketi ilma oma lemmikelementideta, et talle meeldiks ja ta näeks, et ma oskan kriitikast õppida ja pole kangekaelne. Aga edasi tegin ma ikka nii, et mulle meeldiks, sest endale peab ikkagi kindlaks jääma. Päeva lõpus oli meil ka group critique, aga kuna meil oli kaks rühma koos ehk umbes 50 inimest, kommenteeriti pisteliselt ainult umbes kümmet tööd ja mina nende seas polnud, nii et ma ei teagi, mida õppejõud mu lõpptulemusest arvas.

Hiljem saime kätte ka oma munakarbikesed. Ühe poisi pakk oli juba seda avamata selgelt näha täiesti puruks. See oli lapik, nagu paber. 50'st umbes 10'e inimese muna oli terve. Minu oma oli selline ja ilmselgelt ma ei teinud seda kotti isegi lahti.

Teisipäeval oli vahva lugu. Istusin ma kooli rampsis ja lugesin NME'd. Äkki kuulsin kuskilt midagi tuttavat ja kodust. Esialgu ma ei saanud aru, mis see on, aga siis ma ajasin kõrvad kikki ja kuulasin veel. Kaks soome poissi valisid mingit filmi ja rääkisid sulaselges soome keeles. Tol hetkel tundus see nii kodune ja ma sain kõigest aru, millest nad rääkisid. Ma oleks peaaegu jooksnud ja neid kallistanud, aga üks oli natuke kurja näoga. Ma tegin endaga diili, et kui ma neid veel näen, lähen rääkima. Ma kuulsin, et ühikas elavad ka kaks soome tüdrukut. Nii tore. Siis on mul veel üks uus tuttav. Üks norra poiss, kellega Sophie ja Jolien rahvusvaheliste üliõpilaste õhtul kohtusid.

Ma kuulsin, et Eestis on juba esimene lumi olnud. Siin ei ole veel nii külm, aga emme saadetud talveriidepakki ootan pikkade silmadega. Kuna Valeri lihtsalt temperatuuri ei tõsta, sest tal külm pole ja kütmine on maailma mõttetuim energiakulu, soovitas ta mul, lisades, et ta loodab, et ma ei solvu, osta endale Lidl'ist järgmise nädala allahindluse ajal angooravillast suusapesu. Ta ütles, et ta tütrel oli ja ta soovitab. Ma siiralt kaalun seda.

Sophie ja Jolien jõudsid just koju. Nad käisid kursaga Londonis. Ma olen kadedusest erksinine. Valerie rääkis, et meile tuleb vist veel üks tüdruk siia elama. Madeline vms Norrast. Eks näis.

Bla.

P.S. Kasabian hakkab novembris uut albumit salvestama. Jee! (Ja emme, ka Madonnal tuleb millalgi lähiajal uus plaat. Ma loodan, et ta selle kaanel on viisakas.)
P.P.S. Rumour has it, et Bournemouth'is filmitakse mingit filmi, kus on Johnny Depp. Kellele ei meeldiks Johnny Depp?

I.