Ma tulin taas! Jalad me lahti saame siis maast... Uoou...
Tänan kannatuse eest. Ma olen juba peaaegu nädala Eestis olnud ja lubanud muudkui kirjutada, aga tuhkagi. Nüüd ma siis istun maha ja kirjutan nagu noor jumal.
Viimased kirjalikud märgid minust on ajast, kui ma olin veel õndsas üksinduses Bournemouth'is ja tige kõikide maailma vulkaanide peale. Vahepeal on aga nii mõnigi rohkem või vähem huvitav juhtum olnud.
Nimelt tuli mu kauaoodatud familia. Enne seda kolis Valeri väimeespoiss Ben koos oma sõber Chris'iga mu toa mööblist tühjaks. Ainult voodi jätsid, millele nad veel kaks voodit juurde tõid. Siis ma punusin valmis pesad oma perele. Tuba nägi välja nagu lastelaagris. Ostsin natuke sööki-jooki, et nad ei oleks kohe esimesel hommikul alatoidetud. Ja lõpuks läbi täiesti harjumuspäraste komplikatsioonide ema(nd) ja vanatädi Karin jõudsidki. Milline jõuluime. Kohe esimese asjana laupäeval, 27. mail käisime koolis näitust vaatamas ja kohalikku kaubandusvõrku uudistamas. Ilm oli päris kole - külm ja tuuline. Lubas ka vihma. Tõotas tulla ilus nädal.
- Vaatavad. -
Kuna ma sain alles 1. juunil oma results'id ja jutud, sisustasime seni aega Bournemouth'is. Tutvusime Valeri ja koertega, uurisime eksootilist odavmoodi, tutvusime kohaliku pubikultuuriga nagu ühed õiged õlleturistid ja käisime ka plaažil.
- Valeri koerasülemiga. Siit võib õppida
praktilisi võtteid väikekoerte transportimiseks. -
- Jalutasime koertega. See pruun on Poppy,
valge Georgia ja üks valge - Sasha - on pildil peidus.
Peale kaheksat kuud suudan ma neid isegi osaliselt eristada. -
- Kohalikus pubis. Mult küsiti ka ID'd. Olin meelitatud.
Pubis olid ainult mehed, sest hakkas jalgpall. Ilmselgelt. -
- Üks tavaline Bournemouth'i tänav - Poole Rd. -
- Bournemouth'i keskväljak ja kohvik Obscura,
kus me istusime, õllega, ja 'katsusime inimesi',
nagu Karin soome-eesti keeles ütles. -
nagu Karin soome-eesti keeles ütles. -
- Jalutavad pargis, mis viis kesklinnast randa. -
- Üks kahest pildist, kus ma ka olen.
Mingi looma näoga, nagu ma ikka. -
- Kiviktaimla? Poosid-poosid! -
- Bournemouth'i plaaž. Muulil Pier Theatre. -
- Bournemouth'i rand. Mõni loll ka ujus. -
- 'Ier Theatre'. -
Ja siis tuli kätte 1. juuni, kui ma noppisin stendilt maha oma näituse, haarasin kaasa oma results'id ja me sõitsime Londooni. Tee Victoria Coach Station'ist hotelli läks mööda Buckingham'i paleest ja Trafalgar Square'ist. Hotel Cavendish (http://www.hotelcavendish.com/) oli väike ja suhteliselt tore, kui välja jätta, et personal oli osaliselt India kalurikülast ja osaliselt Poolast. Panime asjad hotelli ära ja ilma pikema uimerdamiseta läksime linna peale puppi. Pubis oli palju pintsaklipslasi, kes lihtsalt casually peale tööd paar pinti tegid. Emps ütles, et selles riigis vist küll meest kohe peale tööd koju ei tasu oodata. Õhtul tagasi hotelli minnes ja nukkuma sättides selgus, et meie voodipesud nägid välja sama puhtad nagu mõnes odavas litsimajas. Seega võib öelda, et need pildid nende kodukal on illustreeriva tähendusega. Pluss ei olnud tekke. Ainult päevatekid olid. Loomulikult tõstsime kisa, tekkidega harjunud põhjamaine rahvas, nagu me oleme. Receptionist oli šokeeritud meie tekisoovist ja arvas, et mingi lina ja oksese päevateki bisinis peaks asja ära ajama. Emps oli nii endast väljas, et ta oleks tänavale magama läinud. Eriti vihale ajas, et meilt nõuti maksimist juba kohe check-in'is. Kavalad, raisk. Niisiis me hakkasime kohe igaks juhuks uurima lähematest hotellidest, et kas on vabu tekkidega tube. Tekid olid kõigis, aga vaba tuba kolmele mitte üheski. Siiski ütles emps receptionist'ile, et me tahame lahkuda. Karin juba kartis, et tulebki veeta öö tänaval. Aga receptionist ütles, et tema ei saa midagi teha enne hommikut, kui tuleb manager. Niisiis me magasime oma pleedidega selle öö ära. Kolmekesi kaheses voodis, sest lisavoodi oli sama mugav kui pesurest. Ja loomulikult plekkidega, mille päritolu ei olnud liiga raske aimata. Hämmastav, et sellel hotellil on neli tärni. Tahaks teada, kes kellele maksis, keda peksis või kellega magas.
Hommikul oli kohal manager, kes teatas, et meile on tehtud check-out, sest me olime ju eelmisel õhtul avaldanud soovi manager'iga kohtuda, millest umbkeelne receptionist järeldas, et me pole seal 'happy' ja tahame kohe lahkuda. Me siis selgitasime kindluse mõttes väga-väga lihtsas inglise keeles, et me pole nõudnud check-out'i ja me ei lahku, kui me peame selle jama eest täissumma maksma. Seda enam, et tegelikult meil oli veel ainult 1 päev London'is ja Karin tahtis nii väga Big Ben'i näha ja oli niigi juba suht endast väljas mu ema kangekaelsuse pärast. Nendega sinna vaidlema jäädes oleks me raisanud pool päeva ja terve armee närvirakke. Emps rääkis ka Eesti EU tarbijakaitse inimestega, kes soovitasid lihtsalt ametliku kaebuse kirjutada ja niimoodi neile mingid laborandid neile neid tekiplekke analüüsima saata ja lisaks tripadvisor.co.uk'i ja booking.com'i krõbedad arvustused jätta. Lisaks me tegime targalt ka fotod asitõendiks. Emps ütles siis lihtsalt konkreetselt sellele manager'ile, et nad on vargad ja tahavad meist kui probleemist lihtsalt ruttu vabaneda, süvenemata isegi meie rahulolematuse põhjustesse. Selle vargusejutu peale olid need india onkelid hingepõhjani solvunud. Vahepeal selgus veel, et sellel manager'il on veel oma manager, ilma kelleta taas mitte midagi otsustada ei saanud. Nad mõtlesid tükk aega järgi, rääkisid manager'i ja manager'i manager'iga ja otsustasid, et tegelt polegi nii keeruline neid sitaseid voodipesusid ära vahetada. Me ütlesime, et okei me siis jääme. Sest meil ei olnud enam nii palju aega ja viitsimist, et nendega uuesti vaidlustesse laskuda. Aga emps tahtis ikkagi mingitki kompensatsiooni. Vastuse sellele soovile pidime saama õhtul. Seniks võtsin kätte kaardi ja läksime litutama.
- Piltide saateks. -
(Et ka siil saaks aru, siis tähed piltide all vastavad tähtedele kaardil.) -
Kompositsioon emaga all vasakus nurgas. -
- C. Tõeline britt Charles II Soho Square'il. -
- D. Piccadilly Circus. -
- E. Trafalgar Square. Keset pilti on countdown OM'ini. -
- E. Nelson's Column.
Taustaks London'i taevas oma tavaolekus. -
- E. Lollid turistid Nelson's Column'i jalamil. -
- E. Big Ben vaadatuna Trafalgar Square'ilt. -
punast vaipa imiteeriva sillutisega The Mall
ja läbi väravate paistab kaugelt Buckingham Palace. -
ja otse ees Buckingham Palace.
Kas London'il pole mitte maailma stiilseimad taksod? -
- G. Beefeater'ite vahtkonnavahetus
St. James's Palace'i ees.-
ehmunud meie viisakusest, sest kõik teised pildistajad
astusid nendega kohe lähikontakti - toppisid näppu ninna jne. -
- H. Clarence House'i - Charles'i kodu - hoov.
Charles'i, Camilla't ega Harry't paraku seekord ei näinud.
Ja noh Villi on juba niikuinii isatalust lahkunud. -
- I. Buckingham Palace'i esine plats. Uniooni Jaakudega. -
- I. Väravad emaga all paremas nurgas. -
- J. Westminster Abbey. Great West Door,
kust pulmade ajal siniverelised sisenesid. -
- J. Westminster Abbey. Great North Door,
kust pulmade ajal lihtinimesed nagu nt. Elton John
või Beckham'id sisse läksid. -
- J. London Eye Westminster'i juurest vaadatuna. -
- K. Big Ben, Houses of Parliament ja eemal London Eye. -
- K. Ma ei saanud juba pulmade ajal aru,
mis ometi sunnib inimesi igal pool telkima, aga nagu näha,
on mõndadel veel siiani parlamendi ees aftekas. -
- K. Ben. -
- L. Üks lind sopsutas tiibu kuivaks.
See oli meie peres loomulikult suurem hitt kui Big Ben. -
- M. Horse Guards Whitehall'il e. kuningliku ratsaväe peahoone. -
- M. Seal seisid päris laivis valvurhobused. -
- M. Üks õnnetu hobusetu poiss marssis niisama edasi-tagasi.
Vaadake vaid neid moodsaid jackboots'e. -
- M. Tüüpiline entusiastlik ratsanik.
Aga no ilmselt pole kuigi kerge palava ilmaga raske kürassi
ja silmale vajuva kiivriga sadulas istuda, kui hobune veel samal ajal niheleb,
sest turistid teda igalt poolt sügavad.
Nende hobuste kõrval olid ka sildid, et nad võivad
kabjaga lüüa või hammustada. Ma ootasin pikisilmi,
kuidas mingi paks USA turist piki piilumist saab
ja verise ninaga siruli kukub. Aga paraku polnud minu päev. -
- M. Hobusetu poiss muudkui marssis kaare alt edasi-tagasi.
Ta oli väidetavalt mu emale ka kiivri nurga alt silma teinud. Niikuinii ema valetas.
Fun fact, selle kaare alt tohivad läbi sõita ainult kuninglikud. -
- M. Mingid turistid. -
Sealt hakkasime tagasi oma kriibi poole liikuma. Kuskil Piccadilly Circus'e kandis jalutas meile oma ülbel Manchester'i kõnnakul üle tee vastu Ian Brown. Karin arvas küll Helsinki loo põhjal, et ma peaks talle nagu vana sõber lähenema. Siiski ei. Kuna me olime päris väsinud ja näljased, seiklesime natuke sihitult mööda Soho't, kus oli vaheldumisi hästi palju söögikohti ja sekspoode. Ikkagi Soho. Lõpuks peatusime mingis suvalises restos, kus sõime fish & chips'e. Ka mina sõin neid UK's oldud aja jooksul esimest korda. Olid head. Eriti pärast nii tegusat päeva. Kõik tähtsad London'i jutud said ju nähtud. Kunagi hiljem võiks veel sinna Tower Bridge'i poole jalutada. Ja Notting Hill'i. Ja Hyde Park'i, et näha kas mu inglise keele õpetaja rääkis tõtt London'i parkide rullitud muru kohta. Aga peale sööki nägime, et seal restos oli ka suur lava ja seintel tahvlid bändinimedega, millest üks oli kuulsam kui teine. Kui me välja läksime, selgus, et tegu on päris ajaloolise kohaga.
- N. The Marquee Club on oma ajaloo jooksul asunud erinevatel aadressidel
ja seal on oma kuulsuse erinevatel etappidel mänginud
nt. Led Zeppelin, The Who, King Crimson, Yes, Jimi Hendrix,
Pink Floyd, Rolling Stones, The Police, Buzzcocks, Joy Division, The Cure,Dire Straits, Marillion etc. -
- N. Praegu on seal klubi/pubi nimega The Montagu Pyke.
Söök oli imehea. Soovitan. -
Peale söömingut loivasime täis kõhtudega tagasi hotelli poole. Irooniline oli näha, et hotellist põhimõtteliselt üle tee asub London School of Hygiene. Hotellis selgus, et mingit kompensatsiooni me kohe kindlasti ei saa, sest see toa hind oli väidetavalt juba mingis pakkumises. Sead. Ema ütles, et tema ei vaata enam selle personali poolegi, rääkimata teretamisest. Tahaks olla tema moodi. Aga meie linad ja tekid olid nüüd pika kisa peale pestud ja nägid sedamoodi ka välja. Lisaks oli lisavoodi seekord magatav. Õhtul pakkisime ja vaatasime mingit vilmi. Mul oli nii palju asju, et osa neist läks empsi ja osa Karini kotti. Pluss oli mul veel portfolio, mille lennuki peale saamine oli üldse veel kahtlane. Rääkimata sellest, mis see maksma võiks minna, sest see oli igati erimõõduline pagas.
Hommikul sõime ja hakkasimegi astuma. Ilm oli lahkumise päeval kogu reisi ilusaim, nagu Murphy seadused ette näevad. Palusime receptionist'il takso tellida. Muidu oleks võinud tänavalt püüda, aga me ei oleks pagasiga sinna väiksesse musta taksosse ära mahtunud ja meil oli vaja suuremat sõidukit. Kastiautot. Kuni taksojuht meie asju autosse toppis, unustasin mina suure sähmimisega, kus riigis me oleme ja hakkasin rooli poolt sisse istuma. Ei olnud piinlik. Taksojuht ütles ka, et ta on harjunud. Bussijaama jõudes selgus, et see tellitud takso maksis umbes 10 naela rohkem, kui tänavalt püütud. Sest nii on. Õnneks järgmine kord oleme paljudes asjades nii palju targemad. Esiteks, ei telli London'is taksot. Teiseks, hotelli broneerides küsime, kas on tekid. Me jõudsime tegelikult järeldusele, et neid väikseid hotelle on nii palju ja sa ei või kunagi teada, kuhu urkasse sa satud. Seega on turvalisim võtta tuba mingis suurema keti hotellis. Meile kui põhjamaist komforti armastavatele inimestele peaks nt. Radisson päris kodune olema.
Victoria Coach Station'ist sõitsime Gatwick'i. Mul polnud üldse mingit ärevust nagu tavaliselt, sest mu familia oli juba nädala minuga olnud. Lennujaama jõudsime 3 tundi enne lendu, millest ühe ootasime. Aga see-eest olime me check-in'is väga ees, mis hiljem end ära tasus, sest need check-in'i inimesed olid nii aeglased, et ma imestan, et ka järjekorra lõpus olnud inimesed üldse lennule jõudsid. Kuna meie piletid olid koos, siis oli meil pundi peale lubatud 3 x 23 kg pagasit. Sellest oleks isegi piisanud, kui poleks olnud portfoliot, mis oli 17 kg. Meile öeldi, et meil läheb üle ja ma kujutasin ette neid sadu eurosid, mis selle portfolio kinni maksmiseks kulub. Aga siis küsiti, kas mul on SAS'i EuroBonus kaart, mis mul luckily oli. Kuni sellelt mingeid numbreid sisse toksiti, hoidsime me teadmatuses hinge kinni. Ja peale ärevat ootamist selgus, et ülekilode eest me ei maksa. Ma ei tea, kas selles mängis rolli mu boonuskaart. Kui, siis ma olen päris rõõmus, et ma selle ükskord puhtjuhuslikult endale üldse tegin. Lisaks ei pidanud ma portfolio erimõõtude eest maksma. Happy days!
Lennujaamas sõime veel mingis prantsuse bistroos, tegime viimased õlledegustatsioonid ja ostsime kaasa kommi ja gin'i. Ja lennukisse NME, minu viimase sel hooajal. Lennukis ütlesin selge ja kõlava häälega tere, nagu mulle ikka London'is Estonian Air'i lennukisse minnes meeldib teha. Emps ja Karin rüselesid seni ülimas graatsias lehehoidjaga, kust kukkus lehti välja ja pooled reisijatest kogunesid nende taha ummikusse. Stjuuardessid vangutasid pead. Mul ei olnud häbi. Taas. Lend oli uus ja huvitav ses mõttes, et tavaliselt olen ma pidanud pimedas lendama. Lisaks oli taas nii imeline maanduda Tallinnas mitte mõnes naaberriigis. Meie seltskonnas oli tunda ülevat meeleolu, sest koduigatsus hakkas juba enne London'it jalust rabama. Isegi mu ema tegi varesehääli ja käitus ka muidu igati küpselt. Samas. London'ist oli mul isiklikult kahju lahkuda. Aga õnneks pole seda kauaks. Meie suvi pehmendab ka lööki mõnusalt. Ja noh. Võib-olla mõni mu kohalik sõber. Ja paar lähenevat suveplaani. Võib-olla. Lennujaamas oldi mull küll vastas, aga kui aus olla, ma olin kergelt pettunud.
- Ma oleks lootnud näha midagi sarnast. -
Praegu käin ma aga tööl. Kohvitegemisskill on suht maasterdatud. Töötan juuli keskeni, peale seda on mu punases kalendermärkmikus plaane hõredamalt. Pillet juba eilsel kohtingul Jamiroquai'ga nägin, ülejäänutega loodan ka suve jooksul vähemalt korra kohtuda.
Funk massidesse!
P.S. Huumorigurmaanidele...
www.etv.ee/ringvaade
I.
