if you have an issue, use a tissue. (kolmas, täiendatud trükk, MONIKA ERI!)

(Lamp. Anu.)

Tere hommikust, Eesti! Tere hommikust, Tallinn!

Postitus number 20. Helena... Sul on minult õppida. Samas sul on elu. Nii et ma ei köhise.

Eelmisel reedel oli mul tuutoritund Simooniga. Rääkisime ülikoolidest ja hapukapsast. Ta küsis, kas meil Eestis sõidavad autod lumekettidega. Õhtul sain teada, et UK on toibunud kuue lumehelbe allasadamisest ja Gatwick'i lennujaam on taas avatud. Laupäeval käisin Julia'ga šoppamas. Ostsin asja või kolm. Seega oli viljakas šoping. Jõul oli igal pool. Linnaväljakul oli umbes 3 orkestrit ja jõululaat, kus müüdi kõike. Oli ka karussell, mis keerles ülehelikiirusel. Vanemad oma lapsi sellele ilmselt ei luba, aga see-eest sõitsid sellega kolm täiskasvanud meest. Laupäev oli ilmselt ka šopingupäev kohalikul transvestiidikogukonnal, sest neid oli igal pool. Peale väsitavat rahakulutamist umbes kümnes poes, sõime hot dog'i. Mu esimene rämpstoit siin oli Krautchnchschwurst. Pühapäeval tegin visalt tööd oma projekti kallal, et see esmaspäevaks valmis saada ja seeläbi ehk kolmapäev vabaks nihverdada.

Esmaspäev algas jalustrabava uudisega. Sophie rääkis, et uued üürnikud tema ja Jolien'i asemel on ilmselt kaks India poissi. Ma isegi ei oska nutta ega naerda. Samas Valeri pole mulle midagi rääkinud. Koolis selgus, et ma olin unustanud oma mälupulga koos oma valmis projektiga koju. Esimene kord siin olles unustasin ma midagi koju. Midagi tähtsat. Muidu tassin ma alati nagu jobu igaks juhuks kõike kaasas. Õnneks oli mul see projekt mailbox'is olemas ja ma sain seda siiski Rachael'ile presenteerida. Kuna ma olin projekti eeskujulikult lõpetanud ja ma lahkun neljapäeva hommikul, sain ma loa kolmapäeval mitte kooli minna. Kuigi Rachael jättis mulle ülesande oma projekti kodus natuke täiendada ja edasi arendada.

Teisipäeval oli taaskord loeng, mis on võrdne ajusurmaga. Õhtul andsin Sophie'le mälupulgal ühe filmi. Kui ta nägi, et mu arvuti oli mu mälupulga nimeks pannud 'irdketas', ütles ta, et eesti keel on nii-nii ilus.

Kolmapäeval pakkisin ja käisin poes. NME kaanel seisis 'December 8, 1980 - The day the music died.' 30 aastat Lennon'i surmast.

Aga poole tunni pärast tellin ma takso, et asuda teele Eesti poole. Kuna ma ärkasin kaks tundi liiga vara, lakin ma küüsi ja kirjutan kiirelt blogi. Koristasin ka toa, et oleks imeilus tagasi tulla. Kohvrit olen kaalunud umbes 7 korda, et olla kindel. Ilm siin on ilus, isegi päike paistab, nii et parem oleks, et lend toimub. Kuigi Kaisa hirmutab mind jutuga, et Eestis on turbotuisk.

Näeme siis! Kellega täna, kellega homme, kellega määramata ajal.

Ilmselgelt näeme määramata ajal. Kõigiga. Sest, kes ei tea, olen ma Helsinkis. Nimelt väljus lennuk eile Gatwick'ist umbes tund aega hiljem, sest see sama lennuk ei saanud Tallinnast varem tormi tõttu tulema. London'is oli ilm ilus, aga Tallinna kohal selgus, et on suur draama. Piloot teatas, et nüüd ootame umbes 15 minutit, et Tallinna Lennujaam saaks maandumisraja puhtaks teha ja kui meile siis tingimused sobivad, maandume. Niisiis me tiirutasime Tallinna kohal. Nähtavus oli nii halb, et ma ei näinud aknast isegi tiiba. Ja siis selgus, et tingimused pole maandumiseks ikkagi sobivad. Ja me maandusime Vantaa'l. Maandumine oli suhteliselt kole, sest oli suur tuul. Kuigi Helsinki's vähemalt ei tuisanud. Maandudes ütles piloot, et nüüd ootame poolteist tundi, et äkki selle ajaga tingimused Tallinnas paranevad ja me saame umbes kella 2'e paiku uuesti lennata. Samas kõik maailmas olid kursis sellega, et Monika ei rahune niipea. Ja siis me ootasime ja ootasime lihtsalt moe pärast. Ainsad, kes kogu selle segaduse üle rõõmsad olid ja seda, sära silmades, seikluseks nimetasid, olid õudsed Briti poissmehed, kes istusid loomulikult lennukis minu kõrval. Ja minu ees istus mingi poiss, kes ennastunustavalt oma istme nii alla lasi, et ta oli mul põhimõtteliselt süles. Lisaks ta rüseles terve lend. Ja loomulikult istusin ma ka viimases reas, kus ma ei saanud oma istet alla lasta. Järgmine kord olen targem ja palun spetsiaalselt muud kohta.

Igatahes umbes tunni aja pärast öeldi, et nüüd on kindel, et me ei lenda enne reedest lõunat ja meile saadetakse 15 minuti jooksul buss, mis viib meid terminali ja sealt saame edasi hotelli. Ja siis me ootasime veel umbes poolteist tundi. Lennukist ei lastud kedagi välja. Selgus, et me olime Vantaa mingisugusel varulennuväljal ja aknast oli näha, et seal oli veel sama saatusega lennukeid. Lõpuks saime siiski terminali, saime kätte pagasi ja peale pikka ootamist, vere- ja muid proove, saime ka hotellivoucher'id. Rohkem kui 100 reisijat jaotati laiali kahe või kolme hotelli peale. Oma hotellitoa uksest astusin sisse umbes 5.15. Mina olin täitsa kesklinnas Cumulus Hakaniemi hotellis. See oli suht popp. Ma üldse ei nurise. Hommikul saime toituda ja siis ootasime infot. Eelmine õhtu tõestas küll ideaalselt, kuidas Estonian Air ei informeeri oma reisijaid. Samas ma ei pea pikka viha, sest vaatamata sellele, et me pidime öösel kaua-kaua ootama, olime me vähemalt hotellides ja ei pidanud lennujaamas või veel hullem, lennukis, ootama.

Kell 12.07 helises mu toa telefon ja mulle öeldi, et chop chop, ruttu alla, nüüd on minek. Kuna ma olin niikuinii saapad jalas ja jooksuvalmis, lõpetasin ma ülbelt skaibi Pillega ja jooksin ruttu bussi, mis sõitis lennujaama. Vabandust, Pille. Lennujaamas selgus, et Gatwick-Tallinn ja vist Kopenhaagen-Tallinn lennud, mis eelmisel õhtul mõlemad Vantaa'l maandusid, pannakse kokku ühele suurele lennukile, mis väljub juba kell 14.00. Nii oli ja 20 minuti pärast olimegi me Tallinnas. Inimesed plaksutasid, sest kõik olid seda hetke kaua oodanud. Ka Mart Laar, kes sõitis moodsalt lihtrahva vahel. Ma räägin, Estonian Air'iga on alati kohalikud VIP'id. Kuna KÕIK taksofirmad olid ülekoormatud, sain ma mingi whothehell takso, mis nägi välja nii '91. Ma mäletan seda aega selgelt. Nüüd olen ma rõõmsalt kodus. Sõin kodust toitu ja olen sillas. Sillas on raske trükkida ja ma nüüd lõpetan.

Kõik kohtumised, mis on planeeritud, toimuvad. No delays.

P.S. Ilmselgetel põhjustel ma enne jaanuari algust siia ei kirjuta.

I.

these are the good times in your life, so put on a smile and it'll be alright.

(Eile avaldatud jõululaul Chris'ilt, Jonny'lt, Guy'lt ja Will'ilt. Nii ilus. Täielik jõuluks koju tulemise laul.)

Tere, mu kallikesed!

Nädala pärast samal ajal olen ma bussiga Gatwick'ile jõudmas, et asetada oma jalakesed Estonian Air'i lennukile. Ma loodan, et pardameeskond on juba uhiuutes Tiina Talumehe vormides. Kui ma Tallinnas lennukilt maha astumisele mõtlen, läheb nägu automaatselt naerule. Nii ma siis käin ringi mingi nõdrameelse irvega.

Enne seda on aga veel nii palju teha vaja. Nagu näiteks mu projekt pidulikult esitada. Eelmisel nädalavahetusel tegin ma tööd nagu hobune. Mõtlesin pingsalt oma projekti üle. Ja nüüd ma siis avalikustan, mida ma teen. Kuna teema - varjualune - on iseenesest väga arhitektuurne, oli midagi sisearhitektuurset välja mõelda raske, sest ega tuppa pole ju mõtet varjualust teha. Kuigi mõned meie grupist teevad. Suht imelik. Üleüldse on raske teha lihtsalt mingit projekti, kui juhendis pole erilisi täpsustusi. Päris arhitektidel ja sisekujundajatel on enamasti ju palju kitsendavaid raame, mis on ühest küljest halb ja teisest hea. Mulle meeldib. Lõpuks jõudsin ma kokkupandava katusealuse ideeni. Terrassidele ja rõdudele, sest need on ju enamasti elutoa või köögi laiendused. Ja ma mõtlen just Eestile, sest need kokkupakitavad sirmid, mis meil saada on, on enamasti sellised kollasetriibulised ja Hiinast. Mida iganes Bauhof müüb. Ma püüan teha midagi uut, praktilist ja loomulikult esteetilist. Materjaliks mõtlen purjeriiet. Keerulisim osa, mida ma õnneks välja töötama ei pea, aga iseenesest sellele mõelda võiks, on kokkupanemise mehhanism. Nädalavahetusel kogusin inspiratsiooni, mis kisub vägisi ja iseenesest ikka eestimaise poole. Mu sketchbook'is on esindatud nii Rotermanni kvartalit kui ka Tallinna Lauluväljak. Ja maailmakuulsatest ehitistest nt. Sydney ooperiteater ja Eero Saarineni looming. Esmaspäeval oli mul tuutoritund Rachael'iga ja talle meeldis. Ta soovitas mul teha ka makette, aga ma üldse ei taha, sest mulle ei meeldi.

Nüüd peale esimest nädalat uue grupiga, olen ma hakanud rohkem ringi vaatama, et kes meil seal koos on. On kaks väikest gruppi inimesi, kes silma paistavad. Üks grupp räägib kogu aeg ja HÄSTI kõvasti. Kõiki häirib, ka Simoon on mitu korda palunud neil natukegi vaiksemalt olla, aga ei. See meeletu kisa on tunda ka luuüdis. Teine tähelepanuväärne grupp koosneb kolmest hiinlasest - üks poiss ja kaks tüdrukut. Teadagi on brittidel keeruline neid hiina nimesid hääldada ja siis neil kõigil on ka inglise nimed. Nagu Julialgi. Aga seal grupis on üks hiina poiss, kelle inglise nimi on Seven (eesti k. "seitse"). Õpilaste nimekirjas on tema nime taga lihtsalt käsitsi kirjutatud nr. 7. Alguses me Juliaga mõtlesime, et see on nali. Aga tuleb välja, et ka õppejõud kutsuvad teda nii. Need hiina tüdrukud on aga jube uudishimulikud. Üks neist katsub kõike. Näiteks, kui meil eelmisel neljapäeval workshop oli, siis ta katsus kõiki makette ja masinaid. Ma lootsin, et ta näpp jääb kuskile vahele. Teine tüdruk jõllitab inimesi ennastunustavalt nagu väike laps. Ja siis ta liigub vaikselt mööda stuudiot ringi ja jääb kellegi laua juurde tema tööd vaatama. Ma olen mitu korda ehmatunud, kui ta mu selja taga seisab. Seisab ja vaatab. Ma siis vaatan küsival pilgul vastu, aga see teda ei sega. Lisaks sööb ta pidevalt lõunaks paljast keedumuna. Kõik haiseb.

Teisipäeva hommikul sadas kübeke lund. Maas oli täpselt 6 helvest. Kuid vaatamata sellele oli kogu infrastruktuur halvatud. Kooli jõudis murdosa inimestest. Lisaks teatati meile, et kui ilm veel hullemaks läheb ja lisandub ka 7. lumehelves, ei sõida koolibussid ja kõik üliõpilased saavad hommikul meili, et kooli pole vaja minna. Ajab vägisi muigama. Aga teisipäeva hommikul oli mul loeng, mille ajal ma magasin silmad lahti. Üks koht oli natuke põnev. Aga mitte piisavalt, et seda mäletada. Õhtul sain teada, et jaanuari lõpus lahkub koos Jolien'iga ka Sophie, kes siiski ei jää siia aastat lõpetama. See tähendab seda, et ma saan uued majakaaslased. Ma loodan parimat.

Kolmapäeval õppisime kasutama arvutiprogrammi, millega saab professionaalseid 3D-jooniseid teha. See on suht lihtne programm ja ma sain selle ruttu käppa. Ülejäänud päeva veetsin ma ennastunustavalt oma käsitsi kritseldatud ideearendustest asjalikke 3D-jooniseid tehes. Kuigi minu planeeritud vormi on raske sellesse programmi panna, pusin ma visalt edasi, sest, nagu ma ütlesin, ma ei taha teha makette ja ma loodan selle programmi abil sellest pääseda. Õhtul kodus jätkasin. Kuigi ma loodan, et see on lõpptulemusest veel kaugel, olen ma oma projektiga jõudnud umbes nii kaugele.

Õhtul magama minnes märkasin väljas veidrat valgust. Vaatasin aknast välja ja seal ta oli - lumi. Sadas laia lund. Vähe oli puudu pisarast, aga käed hakkasid värisema küll. Kuna väljas oli nii vaikne, kuulsin äkki mingit krabinat. Ja vastasmaja hoovist jooksis välja kaks rebast. Üks jäi mind pikalt vaatama. Nii muinasjutukas. Kuulasin seda Coldplay'd ja nautisin hetke. Seda enam, et siin on sellised nähtused üliharuldased.

Täna olen tegelenud ettevalmistustega oma homseks tuutoritunniks. Me arutame Simooniga mu ülikoolivalikuid. Ma olen uurinud veel lisa ülikoolide kohta ja valmistanud ette oma sketchbook'i, et ta näeks, mismoodi ma töötan ja oma ideid arendan ning oskaks selle põhjal midagi soovitada. Ka Julia'l on homme tuutoritund ja peale seda lähme me linna peale šoppama.

Igatahes ma tulen nädala pärast. Ka bussipiletid on ostetud. Ma loodan, et liiklus funktsioneerib vaatamata lumele ja ma jõuan lennukile. Kuigi ega seegi pole garantii, et ma tulen, sest lumi on peatanud ka lennuliikluse. Ja Gatwick'i lennujaam, kust mina tulen, tuleb tragöödiaga kõige raskemini toime, ütles Valeri, sest London'is on lumekaos. Fingers crossed. See oleks küll ülimalt tüüpiline, kui midagi, mida ma üle kõige ootan, lihtsalt mingi väikese lume pärast ära jääb. See muudab siis mu arvamust UK'st igaveseks.

Kui ma ikkagi tulen, joome hõõgveini.

I.