life is just one damned thing after another.

(Võimalik, et maailma kõige suurem ilu nii muusika koha pealt kui ka visuaalselt. Ma ei julgenud lootagi, et sellest singel saab. Ja Brandon viibib praegu UK pinnal!)

Kuna mu blog näitab Eesti aega, siis...

Kallis Sandra, soovin sulle palju õnne ja kõike muud tarvilikku järgmiseks kümnendiks!

Lisaks tahaksin öelda, et rõõm kuulda, et lugejate read aina täienevad. Aga Gabriel, kas sul natuke hirmus pole lugeda?

Niisiis, alustuseks sheerin ma oma kahe nädala taguseid printmaking'uid, mis meile alles tagastati.

Laupäeval käisin ma Sophie ja Jolien'iga poes. Seekord Lidl'is, mis müüb Saksamaa kaupa. See on nüüd mu uus lemmikpood, sest seal müüakse rukkileiba seemnetega. Ma olin õnnelikum, kui ma saan olema jõulude ajal, kui laual on Villeroy & Boch ja laulab Sinatra, ning ostsin hulgi. Meeldiv üllatus oli aga see, et ma ei saanud kaardiga maksta, sest mulle öeldi, et nad ei aktsepteeri krediitkaarte. Sellele järgnes väike vaidlus, kui ma püüdsin müüjale sõnade ja skeemidega selgeks teha, et mul on deebetkaart. Lõpuks maksin ikkagi sulas. Koju jõudes tegin oma maailmakuulsat kartuli-kanavormi. Kõik vaatasid ja tegid märkmeid. Hiljem rääkisime Halloween'ist. Valeri küsis, et kas meil Eestis ka midagi sellist on. Ma ütlesin, et meil on mardi- ja kadripäev ja rääkisin nendest natuke. Mõtlesin hetke öeldu üle järgi ja ütlesin igaks juhuks, et see võib nii kõlada, aga tegu pole transvestiitpühadega.

Pühapäeval käis meil see Norra Madeline. Ta näost oli näha, et talle ei meeldi miski. Kui ma triikimislaua alla korrusele viisin, vaatas ta mind nagu okset nurgas. Ise oli tähtis ja jõi apelsinimahla. Ta õpib muide moodi. Silmameik oli nagu Balti Jaama kodutul prostituudil. Tore noor daam. Peale seda rääkisime Sophie'ga minu toas juttu ja siis ma võtsin julguse kokku ja näitasin talle Kaisa ja Marioni tehtud The Ultimate Ms Ilona Tedrema Guide'i. Ta naeris ja ütles, et armas. Lisaks vaatas ta kõiki mu pilte selle guide'i kõrval ja küsis Marioni kingitud Anu & Marko foto kohta, et kas need on mu ema ja isa. Ma naersin kaua ja selgitasin, et ei. Peale seda rääkisime Venemaa välispoliitikast. Sophie ja Jolien on siin muide Erasmusega ja esialgse plaani järgi jaanuarini. Aga Sophie ütleb, et on vägagi võimalik, et ta jääb kauemaks. See oleks äraütlemata kurb, kui Sophie lahkuks mu ülimalt meeldivast seltskonnast. Õhtul vaatasin taaskord Friends'e.

Rachel: What if she jumped out of the basinet?
Ross: Can't hold her own head up, but yeah, jumped.
Rachel: Oh my God! I left the water running!
Ross: Rach, you did not leave the water running. Please, just pull yourself together, okay?
Rachel: Did I leave the stove on?
Ross: You haven't cooked since 1996!
Rachel: Is the window open? Because if the window's open, a bird could fly in there and...
Ross: Oh my God, you know what, I think you're right! I think, you know what, listen, listen... a pigeon... no, no, wait, an eagle flew in, landed on the stove, and caught fire! The baby, seeing this, jumps across the apartment to the mighty bird's aid! The eagle, however, misconstrues this as an act of aggression, and grabs the baby in it's talon! Meanwhile, the faucet fills the apartment with water! Baby and bird, still ablaze, are locked in a death-grip, swirling around the whirlpool that fills the apartment!
Rachel: Boy, are you gonna be sorry if that's true.

Täna hommikul läksin hoogsas Mahavok'i rütmis kooli. Koolis vahetasin kirju Swedbank'iga, et paari asja selgitada. Asjaolu, et minu küsimustele vastas Hele Kann, tegi päeva. Siiani ajab naerma. Sel nädalal on meil aga teemaks fotograafia ja The Power of Colour. Koolipäev algas loenguga värvidest. Õppejõud on ilmselgelt gei. Päeva teises pooles pidime moodustama rühmad ja tegema uurimustööd ja ka PowerPoint'i presentatsiooni ette antud foto kohta. Mina on olin rühmas Lauren'i, Julia (kes on Hong Kong'ist), Laura (kellel on kodus kana) ja Hannah'iga (kellel on imelikud juuksed ja kellele ma vist millegipärast eriti ei meeldi). Meie foto oli selline...

- Clare Richardson. Untitled. Beyond the Forest. 2007. -

PowerPoint'i pani kokku Lauren. See oli mulle valulik, sest ta pani igale slaidile nii palju teksti, et ma kartsin nendega publikut tappa. Ma ütlesin umbes kuus korda, et see on suht elementaarne, et nii palju teksti ei panda, aga ta ise oli rahul ja ütles, et talle nii meeldib PowerPoint'e teha. Ilmseltgelt. Aga oleks tore, kui ta ka natuke oskaks. Lisaks pani ta mõne lause lõppu punkti ja mõne lõppu mitte. Ja mõni lause algas suure tähega ja mõni mitte. Mul oli nii paha. Ma tegin oma osa lihtsalt ära ja lugesin Ekspressi, sest ma ei suutnud seda vaadata. Ma püüdsin oma sisemist pedanti varjata, sest ma mõtlesin, et minu ja Lauren'i suhe on selleks veel liiga alguses. Lisaks kirjutas ta 'melancholy images'. Kas viga on minus või see peaks olema 'melancholic images'? Ta ise ütles, et ta arvab, et tal on õigesti, aga samas ta ei tea ka. Samas tema on meist see britt. Ma olin kogu sellest ebakorrektsusest juba nii löödud, et see melanhoolia jättis mind suht külmaks. Siis oli meil tund enne presentatsiooni aega ja ma mõtlesin, et teeme läbi või vähemalt lepime kokku, et kes mida ütleb. Aga ei. Mulle öeldi, et ma ei põeks ja kõigil oli ilmselgelt üldse kõigest maailmas savi. Ma olin heitmas meelt ja ei saanud aru, kuhu dimensiooni olen ma küll sattunud. Aga kuna meil on kõik sellised imelikud imikud, kes niikuinii millestki aru ei saa, olin ma probleemist üle.

- Boris Mihhailov. Untitled. Red. 1968-1975. -

Üks rühm sai selle Ukraina fotograafi pildi. Nad rääkisid, et see pildipaar räägib sellest, et ühest küljest oli elu USSR'is raske, aga teisalt see, et see vanaisa naerab ja tal on lilled käes, näitab, et elu kommunistlikes liiduvabariikides polnudki nii kole. Ja siis ma tundsin, et ma jagan biiti paremini, kui see rühm. Kiirelt otsisin internetist, kuidas on nelk inglises ja kui nad olid lõpetanud, tõusis mu käsi iseenesest üles, et midagi öelda. Ma olin ehmunud oma julgusest. Niisiis ma ütlesin, et ma olen Eestist, mis on endine USSR'i riik, ja ma tahaksin lisada, et need lilled on punased nelgid ja neid peeti USSR'is ja peetakse praegu Venemaalgi revolutsiooni ja võidu sümboliteks ja neil on sellel pildil kindlalt oma tähendus. Ja siis õppejõud ütles, et ta on ammu mõelnud, et mis lilled need on ja kas nende taga on mingi teema. Tundsin, et kord elus on kasu sellest, et ma olen Ida-Euroopast. Pausi ajal tuli ta mu juurde ja ütles, et 'nice job with the carnations' ja palus mul veel nendest rääkida. Ma siis ütlesin, et venelastele meeldib nelkidega monumente üle kuhjata. Õppejõud ütles, et ta teab Eestit küll ja see on ilus riik ja et tal on isegi keegi tuttav eestlasest fotograaf. Ma olin meelitatud nagu Meelis. (Meelis oli Sakala maavanema Lembitu poeg. Lehola küla rahvas elas hästi. Neil oli küllalt loomi ja vilja. Rahvas elas keset ürgset loodust õnnelikult ja Meelisel oli õnnelik lapsepõlv.)

Homme on mul ainult tutorial ja õhtul joonistusklass, kuhu ma ilmselt ei saa minna, sest õnneks on registreemine alles sama päeva hommikul ja kes ees, see ilmselt tulevikus parem kunstnik. Kui ma kell 11 kooli lähen, on ilmselgelt ülejäänud 150 huvilist võimalikud 30 kohta juba täitnud. Kolmapäeval hakkame me fotografeerima. Töö toimub nendes samades rühmades... jumal tänatud. Tuju on sellepärast sama laes nagu Jeanne d'Arc'il ilmselt oli, kui ta ilmutust nägi. Õnneks meie koostöö piirdub ainult kaamera jagamisega. Igaüks saab ikka oma projekti teha. Meie rühmal on kohustuslik siduda oma tööga sinine värv ja siis etteantud nimekirjast mingi emotsioon. Kõik muu võime ise mõelda. Lõpptulemus peaks olema 3-pildiline fotoseeria. Kontseptsioon tuleb kodus välja mõelda ja, kui vaja, ka üles joonistada. Siis saab kolmapäeval kohe tööle asuda. Neljapäeval õpime Photoshop'i kasutama ja pilte töötlema/korrigeerima. Siis ma saan teie reidi, orksi ja FB pilte töötlema hakata. Neljapäeva õhtul on group critique. Siis jagan teiega ka oma masterpiece'i.

Seniks head karjaõnne!

I.