mind is a razor blade.

Ciao!

Ma vabandan, et ma pole ammu kirjutanud. Kuna eelmisel postitusel on ainult 6 hoolivat huvilist olnud, järeldasin ma, et küllap ka nõudlus pole nii suur. Aga ei. Ma olen saanud kuhja vihaseid fännikirju.

Niisiis. Eelmisel nädalavahetusel oli meil nii ilus ilm, et ma käisin poes Ivo ja kingadega. Ka päikseprillid olid ees. Et oleks väike moodne nüanss. Saapahooaeg ongi siin ametlikult läbi. Teil vist mitte. Hä! Poest leidsin enda suureks üllatuseks FinnCrisp'id. Nad olid kuskil küpsiseosakonnas ja alumisel riiulil, nii et ma alguses ei näinudki. Aga siis ma kuulsin, kuidas keegi hüüdis heledal häälel 'Ilooonaaaaa...'. Ja seal nad olid. Vaatasin pakki ja seal seisis 'Made in Espoo, Finland'. Poetasin õnnest ka pisara. Krõpsuleivale seltsiks ostsin tomatit ja pestot ja potibasiiliku, mis tõi mu tuppa rohkelt rohelust. Minu esimene taim. Kapsataim.

Õhtul kodus kukkusin trepil, nuga käes. Ka Sophie nägi. Oli häbi. Sellest toibunud, mõtlesin tõsiselt oma köögiprojektile. Mõtlesin, et seda on jube raske teha, kui pole päris reaalset projekti. Niisiis ma kaalusin Mägra ja Kabli vahel. Üks oleks nagu disain nullist, puhtalt lehelt ja teine oleks redisain, mis oleks huvitavam. Pluss Kabli läheks ka kokku mu 1960'ndate-1970'ndate lummusega. Otsustasin koolis mõlemad välja pakkuda.

Esmaspäeval hakkas sadama ja sajab siiani. Koolis serveerisin Rachael'ile oma köögiidee. Ka talle meeldis ja ta oli võrdselt vaimustuses Mägrast ja Kablist. Kablist natuke rohkem. Kohe päris palju. Küsis igast asju. Ma siis otsustasin Kabli kasuks. Mõlemad oleks huvitavad, sest mõlemal juhul on tegemist pisikese ruumiga. Aga Kabli on mulle paraku armsam ja suveigatsus on ka suur. Julia aga oli oma projektiga natuke hädas. Äkitselt lõi minus välja tohutu headus ja ma andsin talle ühe mõtte. Ma olin ise ka üllatunud. Lõuna ajal saime Lauren'iga kokku, kes andis meile jõulukingid. Kui ta nii soovis. Ise teab. Kuna ta töötas vaheajal Disney poes, kinkis ta Disney asju. Juliale kinkis ta mingi kassiga tassi, mille Julia natukese aja pärast kohe ära lõhkus, ja mulle mingit suvalist Disney kommi, sest ma pole tema ja Julia 'Jeesus, kui lahe Lõvikuningas on, sööks eufooriast oma käe' - vestluste ajal erilist multikavaimustust üles näidanud. Peale lõunat juhtus meie stuudios ime. Simon pole meil kunagi lubanud muusikat kõvasti mängida. Kuigi kõrvalstuudiotes Christian'il ja Karl'il küll mängib. Tegelikult juba paar nädalat on üks poiss oma moodsast Mac'ist vaikselt oma moodsat muusikat lasknud. Aga esmaspäeval võttis üks poiss oma iPod'i ja ühendas selle stuudio stereosüsteemiga. Julmalt. Ja Simon ega Rachael ei öelnud midagi. Niisiis oli meil suur sing-along. Mängis kõike alates Queen'ist kuni Plan B'ni. Ja nüüd on meil kogu aeg stuudios kellegi muusika mänginud. Põhiliselt Simon'i oma, küll.

Teisipäeva hommikul ärkasin ma üles ja mul oli jube halb olla. Selgus, et oli 37 ja natuke peale palavik. Aga meil oli Zoe'ga ettekanne ja ma pidin minema. Mul ei tulnud suurest pabinast eelmisel õhtul peaaegu undki. Ma korra mõtlesin, et äkki on palavik ka raskekujulise närvitsemise pärast. Niisiis ma läksin kooli kätevärinal. Zoe jäi hiljaks. Eve ja Samuel ei ilmunudki välja. Pole seda siiani teinud. Aga keegi ei muretse, sest see on vist tavaline. Ma alguses mõtlesin, et kui Zoe ka ei tule, ma kägistan ta hiljem ära, sest ei ole võimalik, et ma pean selle ettekande üksi tegema. Aga ta tuli. Elegantselt hilinedes. Kuigi ma alguses kartsin, selgus õige ruttu, et meil Zoe'ga on parim ettekanne, sest kõik eelmised olid nii halvad, et seda on raske sõnadesse panna. Kõigi slaidid olid teksti punnis täis, kogu jutt loeti slaididelt üks-ühele maha. Seda halbust püüti mingi kohutava huumoriga parandada, mis tegi asja veel hullemaks. Siis oli pidevalt seda, et näidati mingit slaidi ja öeldi, et 'öö... sellel on mingi inff vist, kui huvitab' ja pandi järgmine slaid. Nagu õudusfilmi vaataks. Üks poiss oskas enam-vähem toime tulla. Tegi ka ühe hea nalja. Aga ma ei mäleta seda. Ju siis polnud nii hea.

Kui tuli meie kord, läksin ma sirgel seljal. Näiliselt rahulik nagu kala. Meie teema oli muide Archigram, mis oli üks grupp arhitekte 1960'ndate-1970'ndate Londonis. Kõik läks hästi, kui välja jätta, et kuskil kolmanda slaidi juures ma tundsin, kuidas kogu veri mu kehas mu põskedesse läks ja mul hakkas nii palav. Palavik ka. Ma kartsin, et ma kukun sirge jala pealt pikali seal 150 inimese ees. Aga ei. Ma olin tubli. Rääkisin inglist paremini, kui kohalikud, kes ei osanud mahagi lugeda. Zoe kohta seda öelda ei saa. Ma olen enam kui kindel, et MITTE KEEGI ei saanud aru, mida ta rääkis, sest tal on nii tugev aktsent. Kõigi nende ettekannete juures ajas mind nii närvi, et tuutor kõiki kiitis. Ma ei hinda ennast üle, kui ma ütlen, et ma oleks pidanud medali saama. Kuninganna oleks pidanud mind lausa rüütliks lööma. Ma ei saa aru, miks siin see kõigi kiitmine on. See ei ole waldorfkool.

Tohutu pettumuse saatel läksin ma peale loengut endale portfoliot ostma. Meil oli koolis soodusmüük ja sellepärast oli tohutu järjekord. Nii ma siis seisin seal palavikuga keset tuuli ja torme. Minu ees oli üks väga ülemeelik seltskond. Kui meist kaks politseinikku mööda läksid, karjus üks tüdruk, et tal on sünnipäev ja küsis, kas nad on stripparid. Ma arvasin, et see tüdruk viiakse kohe sealt, käed raudus, minema. Aga ei. Politsei oli meelitatud. Üks ütles isegi midagi vastu. Lõpuks peale pikka seismist ja külmetamist, sain ma oma portfolio, mis maksis umbes terve Eesti riigi. See on raske ja nii suur - A1. Kuna oli tuuline ka, laperdasin ma sellega kuidagi vaevu bussipeatusesse. Teel sai üks poiss sellega peaaegu pihta. Aga samas oli uhke tunne. Kõik nägid, et ma olen kunstikoolist. Bussis rääkisid kaks tüdrukut hästi kõvasti Lord of the Rings'ist ja Twilight'ist ja Harry Potter'ist. Ma tundsin, kuidas mu palavik sellepärast tõusis. Kodus oli see juba 38. Niisiis ma lebasin, jõin teed ja vaatasin Ringvaateid. Seal näitas Eesti Laulu finaliste. Ka Getter Jaani oli kohal. Talt küsiti, et miks talle ta laul meeldib. Getter mõtles kaua ja põhjalikult ja ütles, et sellepärast, et see on 'lõbus'. Issand.... Kas see on Laulukarussell? Ja mind kummitab 'Kes ei tantsi, on politsei'. Kurb.

Kolmapäeval oli ikka veel palavik ja ma pidin taas kooli minema, sest Simon õpetas meid portfoliot vormistama. Ta lappas läbi ühe tüdruku joonistused, et selgitada, mille järgi ta meie tööde hulgast portfolio kokku paneb. Need joonistused olid nii head, et mul hakkas enda omadest kohe hale. Aga õnneks on mul ka muid töid peale joonistuste. Üks tüdruk, kes miskipärast oma sõrme imes ja seda isegi rääkides põsest välja ei võtnud, küsis Simon'ilt, et kust ta teab, mida portfoliosse valida. Simon ütles, et kogemuse pärast, sest ta on üliõpilaste portfolioid juba 11 aastat kokku pannud. See on hea. Järelikult ta jagab biiti. Peale lõunat lahkusin ma taas, et mitte palavikuga koolis töllerdada. Enne koolis lahkumist ostsime Sophie'ga šokolaadikooki. Me sõime seda salaja põõsa taga. Ja Sophie ütles, et ta plaanib nüüd mõnda aega clean olla. Nagu kaks narkomaani. Kodus puhastasin oma joonistusi söejälgedest. Selleks kustutasin ma ära ühe terve kustuka. Ma pole vist kunagi ühtegi kustukat sõna otseses mõttes ära kustutanud. Ja siis ma fikseerisin tööd juukselakiga ära. Kuna Sophie ükskord minu juukselaki samamoodi julmalt ära kasutas, võtsin ma nüüd tema oma. Et oleks aus. Mul kulus peaaegu terve pudel ja ma olin sellest lakiaurust lõpus täiesti täis. Oleks võinud laulda. Ma olin lõpuks üleni söene ja mu põrand üleni kustukapurune. Ma ei salli joonistamist ja üldse fine arts'i, sest see on nii must töö. Lisaks imetlesin emme saadetud Kabli originaaljooniseid ja olin suvemeeleolus. Vaatasin ka Kabli pilte ja kuulasin suvemuusikaid. Eriline hitt oli 'Maja mere ääres' filmist 'Siin me oleme'. Nii ilus. Täpselt õige. Teeb tujugi heaks.

Neljapäeval käis Sophie'l ja Jolien'il üks kursaõde külas. Oli pidulik õhtusöök ja ka mina olin seltskonnas. Sest ma olen ju nii lahe, et mind peab näitama. Arusaadav. Kursaõe nimi oli Sarah. Ta tõi Jolien'ile ja Sophie'le hüvastijätukaardi. Ja mulle jõudis esimest korda kohale, et nad lähevad ära. Ja ma olin kohe õnnetu. Jolien'ist on suht savi. Aga Sophie on tegelt täitsa tore. Temas on häirivaid külgi, aga kelles pole. Ja ta on nüüd oma ainevahetuse teemaliste monoloogidega tagasi tõmmanud, sest ta näeb, et mul on suht savi. Söögi kõrvale jõime veini. Ka Sarah jõi ja siis istus 15 minuti pärast rooli. Lahe. Jolien rääkis oma boyfriend'ist. See pikkade juustega taimetoitlane, kui mäletate. Ta rääkis, et ta on nii naljakas poiss, sest ta on laisk ja räpane. Nimelt, olevat see poiss koos oma korterikaaslastega oma köögikapi otsast fritüüri leidnud, milles oli pool aastat vana õli ja selles surnud rott. Ja siis olevat selle poisi toa põrand nii must, et seal kasvavad seened. Ja ükskord kukkus tal mingi klaas põrandale puruks ja siis see oli seal mitu kuud ja siis see poiss astus ühe killu jalga ja siis läks selle killuga veel peole. No on kihvt mees! Jolien ise oli väga vaimustuses sellest loost, aga minu meelest oli see kõike muud kui lõbus. Ma kujutasin hirmunult seda korterit ette ja ainus viis sellest mõttest toibuda, oli koristada. Jolien, Sophie ja Sarah läksid õhtul välja ja ma tegin oma toas suurpuhastuse. Kohe oli parem.

Kui Sarah küsis, et mitu koera Valerie'l on, ütles Sophie 13. Ma ütlesin, et ei... 10 oli ju. Aga ei. Vahepeal oli üks neist 10'st saanud pojad. Reede hommikul küsisin ma Valerilt neid näha. Valeri tuli kööki, ütles pups-pups ja tema järel kalpsas kolm pisikest valget koerapoega. Nad on nii armsad ja pontsakad. Nagu mängukarud. Valeri ütles, et kui ma nõus olen, võiks ma nendega aeg-ajalt mängida, kui aega on, sest nad on nüüd 8-nädalased ja nad peavad erinevate inimestega harjuma. Nad on pisikesed ja väledad ja neid on väga raske pildile püüda, aga ma proovisin.

Peale kohtumist koerapoegadega läksin ma kooli portfoliot koostama. Selleks pidin ma kaasa võtma KÕIK oma tööd, et Simon saaks parimad välja valida. Kuna mul oli väga palju asju ja Sophie'l ka, tellisime me takso. Vahetult enne seda, kui me kodust ära läksime jõudis eelmise õhtu peolt koju ka Jolien. Taksojuht teadis rääkida, et nii palju, kui ta mujalt tulnud üliõpilastelt kuulnud on, on siia kooli suht raske isegi intervjuule saada. Hea, et mul jalg ukse vahel on, sest tänu sellele, et ma siin koolis seda kursust teen, on mulle intervjuu garanteeritud. Koolis, kui ma Simon'ile oma töid lauale laotasin ja mälupulgal ka oma eelmise aasta portfolio kaasa võtsin, sest seal on mu fotod, mis sisekujunduse portfolios head välja näeks, taipasin ma, et ma ei pannud oma kandideerimisankeedile EKA joonistuskursust. Ma ei saanud sealt küll mingit kvalifikatsiooni, aga see oleks ankeedil ilus olnud. Suht loll. Kui ma kuskile sisse ei saa, süüdistan ma selles seda. Vähemalt ei unustanud ma midagi olulisemat. Simon ütles, et mul on suht hea portfolio. Ta isegi ütles, et Karl'i poolt hindeks pandud MERIT + on liiga vähe. Ma olin suht üllatunud ja ei osanud midagi öelda. Aga ma ei usu teda. Ühte asja heitis ta mulle ette ka. Seda, et ma ei oska esimesel kuuel nädalal õpitud oskusi nüüd oma projektiarendusse üle kanda. Nii on. Ta leidis mu töö seast näiteid ja see oli päris naljakas. Aga samas mingi värvidega mäkerdamine ja kõiksugu sodi kleepimine oma sketchbook'i pole minu stiil. Sisearhitekt peab olema puhta käekirjaga, on minu veendumus. Nii et. Igatahes ma püüan tema nõu järgi käituda. Ma näitasin talle ka oma fotosid, ja talle meeldisid. Ta ütles, et neil on hea kompositsioon ja et ma peaks need ka kindlalt portfoliosse mahutama. Tema lemmik oli see.

Õhtul kodus aitasin Sophie'l motivatsioonikirja kirjutada ja sisseastumisankeeti koostada. Ta tahab Londonisse magistrit tegema minna. See oleks tore, kui me mõlemad Londonisse sisse saaks. Aga see ankeeditäitmine oli naljakas. Kuna see oli internetis, siis see süsteem ei leppinud faktiga, et Sophie'l pole puuet. Sophie pani 7 korda, et 'no disability', aga süsteem palus ikka ja uuesti puude sorti valida. Me rullusime maas. Lisaks tegi meile nalja see, et ta leidis oma toast ühe Gucci karbi. Me uurisime Valerilt, et kust see sinna sai. Selgus, et eelmisel aastal elas Sophie toas üks suht edevat sorti vene poiss ja see karp on ilmselt tema oma. Öösel peale seda käisime poes, sest Tesco on 24/7 lahti. Väga mõnus oli, sest inimesi oli 10. Ainus erinevus võrreldes päevaga oli see, et riiuleid täideti ja töötas kaks kassat. Naljakas on mõelda, et Eestis töötab ka päeva kõige kiiremal ajal kaks kassat. Ma leidsin poest ka lagritsat. Sellist puhast ja tavalist. Mitte mingit assortiid. Ma olin nii õnnelik. Sõin põsed punnis peas. Pluss mu palavik oli juba terve päev kadunud.

Laupäeva hommikul äratas Sophie mind, sest ta tellis pitsa. Nii me siis sõime hommikusöögiks pitsat. Jolien oli jälle just peolt tulnud. Õhtul saabus Jolien'i ema, kes näeb välja täpselt nagu ta isa. Ta on väga tore. Ta tuli, et aidata Jolien'il pakkida ja tassida, sest Jolien lahkub esmaspäeval. Meie Sophie'ga istusime poole ööni üleval ja lahkasime erinevaid probleeme. Taustaks oli tema soovil eesti muusika. Ta ütles, et eesti keel kõlab nagu itaalia keel. Ja talle meeldis HU?.

Täna, pühapäeval olen tegelenud põhiliselt Kabli köögi visandamisega. Lisaks rääkisin Helena ja Marisega üle saja aasta. Ja Sandraga. Oli meeldiv. Kaisaga ka, aga temaga räägin ma kogu aeg. Vanaisale ja vanaemale ja Hendrikule näitasin koerapoegi. Küll mul on palju sõpru ja põnev elu!

Good night and good luck!

P.S. 20 nädalat veel!

P.S. Homme, 17. jaanuaril on Tõnisepäev. Tõnisepäeval ei tohi teha käsitööd ja treppi peab pesema, sest siis tuleb rikkus majja. Kui homme paistab päike, tuleb ilus suvi. Andke siis mullegi teada, kas päike oli.

I.