my god woke up on the wrong side of his bed.

'The time is right to make new friends.'

Nii ütles mulle täna hommikul inglise-eesti netisõnastik. Sõprade leidmisele orienteerituna läksin kooli. Täna oli üks nendest päevadest, kui oli raske leida põhjust, miks see kuradi saar üldse asustatud on. Sest kliima see salapärane miski pole. Ja no milleks sadada ülevalt alla... Ikka igast suunast mingit sodi näkku, kui saab. Pluss ma kaotasin mantlinööbi ja mõlemad kindad läksid katki. Ja šokolaadi ajasin pluusi peale ka. Ütleme nii, et päev täis helgeid hetki.

Koolis saime teada, et meie grupp jagatakse erialasuundade järgi väiksematesse gruppidesse, et siis iga grupp omal kindlal kellaajal koos tuutoriga oma ideid arutada saaks. Ja minu grupp oli kell 2. Seega kella kaheni ma istusin kalanäoga raamatukogus, sest erinevalt teisest, kes seda aega usinalt kasutasid, oli minul kodune töö eeskujulikult tehtud. Nimelt täna oli see ülioluline päev, kui igaüks pidi esitama kaks ideed FMP'ks e. lõpuprojektiks. Peale pingsamat ja vähem pingsamat mõtlemist täis nädalat olid minu ideed järgmised (teen lühidalt):

No. 1 Raasiku Elektri kontorihoone renoveerimine;
No. 2 kohvik / restoran Tallinna vanalinna (sest ma leidsin city24.ee'st just sinna laheda pinna).

Ma ise olin mõlemast ideest võrdselt sillas. Mõlemad tähendaks sisuliselt uue ja moodsa kombineerimist ajalooga. Kohviku kujundamine oleks aga aega ja fakti, et ma olen alles foundation'is, arvestades jõukohasem. Pluss, see lubaks võrreldes Raasiku projektiga mul rohkem süvitsi ja detailselt tegutseda. Nii arvas ka Rachael. Nii ma siis ka teen, sest tuutorite sõna pidi selles asjas peale jääma. Pealegi. Kohviku jaoks uurimustööd teha ja inspiratsiooni koguda on ju nii mõnus. Istud ja kohvitad mööda linna ringi. Kel huvi, võib püüda mind tabada.

Igatahes nüüd tulevad kaks väga kiiret ja töökat päeva. Esiteks, pean ma kolmapäevaks valmis saama on FMP ametliku proposal'i, mis kujutab endast 4 A4'a tihedat teksti. Teised teevad seda muidu reedeks. Aga no, ma olen eriline. Ütlesin ka Simonile, et ma olen mõnda aega koolist eemal. Ta ütles, et ma paneks meili. Väga leige suhtumine, arvestades seda, et Eestis tehakse minu auks paraad ja president võtab Eesti eliiti vastu. Siis teiseks, pean ma kolmapäeval ka postitama oma portfolio e. fooliumi Chelsea jaoks. Ma pean saatma selle mingi erilise postiga, miks maksab rohkem kui lennupilet Tallinnasse. Asi on nimelt selles, et kuna selle ümbriku sisu on ülioluline ja sellest sõltub mu tulevik, soovitas kool selle erisaadetisena saata. See maksab £5.50. Ma ei kujuta ette, kas seda saadab terve tee mingi eriüksus, kes on läbinud erikoolituse, et toime tulla nii oluliste ümbrikega. Ma ei usu, et ka ükski Eesti riigisaladus nii hoolikalt hoitud on. Vähemalt jõuab see kohale ühe päevaga. Aga enne saatmist, pean ma veel tegema pilte oma makettidest ja sada jama. Sest ma olin oma üüratus tarkuses kustutanud need pildid, mis ma peale suurt kurikuulsat kaamerakaklust tehnik Lindsay'ga, tegin. Ja täna peale kerget keskustelu temaga, sain ma kaamera uuesti. Ta ütles, et 'aa, meil on olnud see vestlus juba'. Ja ta oli meelitatud, et ma seekord ise igaks juhuks kasutusjuhendit küsisin. Kolmandaks, ma pean ka pakkima.

Uudistest veel, et märtsi lõpus on mul siin oma koolis intervjuu. Närv on ka. Kuigi ma tean neid sisekujunduse õppejõude ja nad on ikkagi inimesed. Lisaks sain teada, et Lenny (Kravitz) hiina nimi on Ksiäolin. Vms.

Igatahes. Bussi- ja lennupiletid on prinditud, ootavad kapi peal rivis. Polaaralale jõuan neljapäeva õhtul hilja. Seniks vaadake seda ja tehke märkmeid. Ja siinkohal tervitused Soome lugejaskonnale!

Näemps, kraed!

P.S. Olen mäel, et mu eelmine post oli nii popikas!

I.