dream supreme.

(Tervitused Norra Kuningriiki! Maris, kui sul mahub, siis kas sa saaksid Röyksopp'i poisid äkki suveniiriks kaasa tuua? Ja olgem ausad, ka jaanipäeval oleks elav muusika ikka midagi muud, kui kellegi iipood. Ma usun, et kõik on läbirääkimiste küsimus, nii et probleemi vaevalt on.)

Ahoi, kantrimehed!

Olen tulnud taas, et teha väike update oma tihedate tegemiste kohta. Alustangi tähtsaimast. Nimelt meil läks nädalavahetusel ilm taas külmaks. Mis tähendab, et ma olen tagasi oma sissemässimisskeemi juures. Vaatamata sellele võtsin kuulda nõu ja sõin pühapäeval ihuüksi ära terve topsi Ben & Jerry'se jäätist. Nädalavahetusel käis ka väga vilkalt majavaatajaid, sest Valeril on ikka kindel plaan oma haus maha müüa ja suvel või sügisel siit minema kolida. Eriti pingeline oli laupäeval, kui umbes pooletunniste intervallidega mu tuppa mingi võhivõõras seltskond sisse sadas. Ma olin suhteliselt traumeeritud, sest kogu mu harjumuspärane rutiin oli rikutud ja ma ei saanudki terve nädalavahetus pidžaamades ja sassis patsidega olla.

Esmaspäeval rääkisime koolis Natty ja Julia'ga järgmisest aastast. Nimelt nemad mõlemad jäävad kindlalt Bournemouth'i. Ülejärgmisel nädalal, kui algab lihavõttevaheaeg, on meil koolis ka majutuspäevad, mis tähendab, et kokku tulevad kõik majaomanikud ja potentsiaalsed üürnikud ja toimub suurejoonelisem majajaht. Ma olen selle asja peale sügavalt mõelnud ja jõudnud järeldusele, et hinna ja kvaliteedi suhtelt oleks mul juhul, kui ka mina järgmisel aastal siia kooli jään, arukaim koos nendega maja üürida. Eks siis paistab. Samal ajal, kui me väga elulisi probleeme lahendasime ja toitusime, oli akna taga mingit suuremat sorti performance. Ilmselt olid tegu järjekordse näitlemis-, grimmi- ja kostüümiosakonna ühisprojektiga. Sellepärast on see kool siin lahe, et see on nii kompaktne ja koostöö erinevate erialade vahel on väga tihe. Nt. ka interjööridisainerid (nii popp sõna, hakkan kasutama) käivad tihedalt läbi arhitektide, tekstiilikunstnike, modelmaker'ite, näitlejate ja lavakunstnikega jne. Aga ma olen seda vist juba öelnud ka.

Teisipäeval kulmineerus mu mitmepäevane paanikahoog, sest mul oli siin koolis vestlus. Intervjuu toimus sisearhitektuuri stuudios, kuhu viib keerdtrepp, mis näha ka ülemisel pildil. See stuudio on vaieldamatult üks hubasemaid omasuguste seas. Intervjueerija oli Russell, kes on juba vana sõber sügisestest lahtiste uste päevadest saadik. Selleks kuupäevaks ja selleks kellaajaks olid kohale kutsutud ainult meie oma kooli lapsed. Kokku olime me kuuekesi - lisaks mulle veel Archie, Molly, Chrissie, Stephanie ja Rob. Kuigi nad kõik on minu grupist, olin ma varem ainult Chrissie'ga suhelnud. Ma ei tea, mis juhtus, aga ma läksin ise nendega rääkima ja puha. Ei olnud kuskil üksi ja uhkust täis nagu tavaliselt. Oli kosutav kogemus. Kõik olid toredad. Arutasime seda, et nagu meie seltskonnast näha, siis üldiselt on ikka see seaduspärasus, et poisid lähevad arhitektuuri õppima ja tüdrukud sisearhitektuuri. Ja siis rääkisime, et kes kus juba intervjuul on käinud ja kuhu läheb ja mis esimene valik on jne. 

Intervjuu oli kiire ja väga vabas vormis, sest me olime ikkagi oma kooli omad. Russell küsis sekka ka selliseid traditsioonilisi intervjuuküsimusi stiilis, miks just sisearhitektuur või mida ma tahan teha 5 aasta pärast või mida ma teeks, kui ma võidaks lotoga. Lisaks rääkis ta, et ta vanemad käisid hiljuti endistes nõukogude bloki riikides reisil ja olid just hästi vaimustuses nendest pisikestest Balkanimaadest. Ma siis ütlesin, et ei-ei... Baltimaad on need. Ma olin muide kuulnud seda, et brittidele on Balti ja Balkan suht samaväärne soga. Meeldiv. Siis ütles ta, et ta teab Eestit küll, sest see on see hästi mägine. Siis ma ütlesin taas, et ei-ei. Ühesõnaga oli ta omadega lootusetult rabas ja siis ma rääkisin kahe sõnaga, kust kuradi kohast ma pärit olen. Aga pole hullu. Ta oli siiski väga muhe ja ütles, et kui mul on mingitki küsimust oma finaalmažoorprojekti kohta ja Simon ei jaga biiti, ma võin alati stuudiost läbi minna ja temalt küsida. Tuus. Aga kokkuvõtvalt. Ma olin küll enne intervjuud üle mõistuse pabinas, sest ma olen väga vilunud intervjuudel närvi minemises ja seetõttu suust mingi iba ajamises ja mitte kuigi hea mulje jätmises. Aga arvestades seda, et see oli mu esimene vestlus sel aastal ja veel võõrkeeles ja värki, oli täitsa tipptopp.

Kolmapäeval oli traditsiooniline inglise ilm mingi tuvastamatu sademega, mis tähendab seda, et kooli jõudes olin ma nagu peletis. Kuna ma olin ka väga väsinud, sest ma sahmerdasin eelmisel õhtul poole ööni oma sketchbook'iga, sõin hommikust hoopis koolis. Söögitädi tahtis mind 50 sendiga petta. Lits. Aga see-eest on meil üks teine söögitädi, kes minuga alati pikalt räägib. Seekord rääksime popmuusikast. Kohe päeva alguses oli mul väga pikk ja põhjalik tutorial Simon'iga. Ta andis näpunäited, millest mõni oli täiesti asjalik. Aga samas ta tegi ka seda, mida ta ikka teeb - tekitas mus tunde, et äkki ma olen KÕIK valesti teinud ja ma peaks otsast peale alustama. Samas pärast ütles, et tegelt ma liigun täitsa õiges suunas. Kes temast aru saab. Lõppkokkuvõttes ma rebisin oma sketchbook'ist 4 lehte välja, sest ma teen need uuesti. Kurb oli see, et see oli muuhulgas kogu mu eelmise õhtu töö. Aga nii see baarielu käib. Üldiselt olen ma oma tööle hoo sisse saanud. Nüüd on mul ainult hädasti oma ruumide jooniseid vaja, aga paraku maakleri-Marina ei vasta mu meilidele. Ma ei tea, kas ta hakkas jooma või ei mõista eesti keelt, aga see on temast väga inetu. Niisiis helistab mu emme talle ja kutsub ta korrale. Peale tutorial'it tulime Julia'ga koolist tulema. Tema läks oma pisikese roosa Hello Kitty joonlauaga ühe poe akent mõõtma, mis on mu meelest päris lustlik, ja mina tulin koju magama ja Simon'i nõuandeid seedima, et olla kohe hommikul töökas ja asjalik ning värske nagu kevadine õis.

Ja nüüd järgneb pidulik teadaanne, mida oli raske postituse lõpunigi endas hoida.

Ilona Tedrema on kutsutud õppima Arts University College at Bournemouth'i sisearhitektuuri ja -disaini erialale!

Voh. Valeri tütar Rebecca ütles, et peaks tähistama, aga paraku on majapidamises ainult džinni ja piima. See oleks hea pidu.

P.S. 9 nädalat!

I.