imagination is more important than knowledge.

Tere!

Niisiis. Viimati jäin ma omadega sinna kohta, et ma pidin usinasti oma disaine paberile vehkima, et neid Simon'ile ette kanda. Midagi ma paberile sain ja üle vaatas need hoopis Karen. Ta andis nipet-näpet paar soovitust ühe või teise asja kohta, aga üldiselt pole ma veel kuigi kaugele jõudnud. Samas, ega keegi pole. Disainjoonistamises ongi minu meelest see kõige pähklim osa algus. Selle võiks keegi teine lihtsalt ära teha. Sest sa võid seda research'i sinna sketchbook'i igati vonksilt kleepida ja oma peas ka üpriski detailselt ja selgelt lõpp-produkti näha, aga konks ongi selles, et kuidas kurat sa selle disainiprotsessi käima lükkad. On raske olla loovisiksus. Et teaks ka need, kes arvasid, et ma siin muudkui rebin ja kleebin. Lisaks on tervel meie grupil Simon'i-poolne surve teha makette. Ja taas seisavad kõik sisekujundajad selle igavikulise küsimuse ees, et makette millest. Sest arhitektil on päris lihtne workshop'is mingi kipsplönn teha ja siis öelda, et see on kuubaas. Selle kõrval, et üks kobe sisearhitektuurne makett peaks sisaldama mööblit ja värki, mida puhtfüüsiliselt nii lühikese ajaga ei jõua kompunnida, sest see on paras täppisteadus. Niisiis pean ma millalgi ilmselt tegema maketi näiteks oma kohvikresto letist või mingist muust detailist ja lootma, et sellest piisab. Aga praegu on mul viimne aeg oma ideearendust esinduslikumaks vormistama hakata, sest teisipäeval on mul siin oma koolis vestlus ja seal tahetakse ka mu sketchbook'e näha. Nii et. Peab ka juuksed ära kammima, et oleks viisakas.

Esmaspäeval jõudis minuni ka info, et meie kõigi vaimne isa Karl, kes oli graafilise disaini tuutor ja lisaks minu hindamiste läbiviija, on vallandatud. Ja mitte keegi ei tea, miks. See löök oli suur, sest ta oli põhimõtteliselt mu esimene sõber siin koolis. Kurb, aga veel kurvem on tema suuna õpilastel, kes oma finaalmažoorprojekti nüüd ilma juhendajata teevad.

Kuna mu elu kulgeb üpris sündmustevaeselt, on pinge umbes põlvekõrgune. Nimelt pole Chelsea, kuhu ma kandideerisin kahele kursusele, siiani vastanud. Isegi mitte eitavalt. Mitte ühtegi infokildu minu UCAS'e (kohalik kandideerimissüsteem, et värskendada mälu) lehel. Õnneks ei saa nad ennast enam väga kaua sügada, sest 6. maiks peavad kõik koolid oma otsused teinud olema. Nagu mulle kombeks, valmistun halvimaks ja mängin peas läbi stenaariumi, kuidas ma sorgus sabaga siit tagasi tulen. Suht nätsutatud tunne on ja tahaks koju. Seda enam, et teil on seal mingid Tallinn Music Week'id ja NO99 tutikad tükid. Õnneks hoiab tuju kõrgemal kevadilm, mis siiani ainult soojemaks läinud on. Eile tulin koolist pluusi väel ja ma oleks ka teksade sääred üles kruttinud, sest oli siiralt palav. Ja niidetud muru lõhn oli ka. Aga esimese asjana, kui ma koduuksest sisse astusin, ütles Valeri, et nädalavahetusel läheb jälle külmaks. Litsid.

Ja nüüd olulisim - Simon ütles, et mu viimane koolipäev on 1. juuni. Seega mind on tagasi oodata ilmselt 5. juunil, mis teeb siis selle pühapäeva seisuga 10 nädalat, kui ma ei eksi. Seniks söön lusikaga pestot, sest muud toitu kodus pole.

'Kui sa tunned, et kogu maailma raskus on sinu õlul, tuleb see õlu lihtsalt ära juua.'

I.