if it's bitter at the start, then it's sweeter in the end.

Hei, poisid-plikad!

Long time no see... Nagu te teate, olin ma sel nädalal kodus, et valmistuda tänaseks hindamiseks. Tegin tööd ja unerežiim oli sassis, sest teatavasti olen ma ööinimene ja suurim inspiratsioon tabab mind umbes kell 2 öösel. Kodus oli nii hea olla - ei olnud Valerit koertega (st. ma sain sisse lülitada kütte ja elada luksuslikult soojas toas) ja päeval ei olnud ka belgasi (st. ma ei läinud kordagi närvi selle peale, et ma lihtsalt ei mõista neid inimesi). Mu selle nädala eesmärk oli saada kõik asjad lõpetatud, et kõik oleks vähemalt ses osas korrektne. Kuigi, nagu ma olen öelnud, siiani on vähe töid, millega ma ise siiralt rahul oleks. Viimaseid lihve andsin eile õhtul kella 3'ni ja siis siplesin voodis kella 5'ni, sest ma pabistasin tänase pärast ja kujutasin ette, kuidas see hindamine tuleb koledam kui Teine maailmasõda.

Hommikul ärkasin vara, et lakkida küüned piduliku sündmuse puhuks. Kõndisin käte ja jalgade värinal kooli, käes üliraske kaust kogu oma loominguga. Jõudsin umbes aasta varem, nagu ikka, ja ootasin ukse taga. Siis tuli Karl, pulgakomm käes, ja ütles, et tavai, lähme. Suure minestusohuga suutsin püsti tõusta ja stuudiosse minna. Ma arvan, et ka Karl'ile oli ilmselge, et ma olen täiesti endast väljas selle hindamise pärast. Ta püüdis mu mõtteid eemale juhtida ja rääkis, et ta sööb esimest korda 15 aasta jooksul pulgakommi. Ta silmis oli näha eufooriat. Ja siis ta tahtis mu tähelepanu eemale juhtida sellega, et ta hakkas Eestist rääkima.

Minu ettekujutus sellest hindamisest oli selline, et ma näitan ükshaaval kogu oma senist loomingut ja seletan, et kuidas ja miks ma midagi täpselt tegin. Tegelikult oli see, et Karl palus mul esialgu oma tööd lauale laiali laotada. Nii ma tegin. Ta küsis, et kas ma olen ikka kindel, et mul on piisavalt töid. Mu silmad läksid suuremaks kui ma ise. Siis ta hakkas naerma ja ütles, et see oli klassikaline inglise iroonia. Mina, kes ma olen omast arust iroonia valdamise ammu master'inud, ei saanud sellest tänu endast väljas (õue peal) olemisele esimest korda elus aru. Ma olin endas siiralt pettunud. Tegelt ta ütles, et ma ei muretseks, sest mul on väga palju tehtud. Ja siis ta saatis mind pooleks tunniks välja, et ta saaks rahus hinnata. Ta ütles, et rahune, mine joo teed ja tule siis tagasi. See oli pigem hirmutav, sest kui ma oleks saanud seal sees olla, oleks ma saanud oma töid kaitsta vms.

Ma läksin ja sõin šoksi. Preemiaks selle nädala eest. Kuigi mul polnud aimugi, mis tagasiside ma saan. Ülejäänud aja istusin kannatlikult ukse taga. Mööda läksid kaks poissi, kellest üks küsis nii muuseas teiselt, et 'wanna get high?' (eesti k. 'tahad, tõmbame ennast pilve?') ja teine ütles 'okay'... Siis istus minu kõrvale üks tüdruk, kelle töid ka parasjagu hinnati ja me rääkisime hindamisest ja muudest globaalsetest probleemidest. Ma sain teada, et tal on umbes pooled asjad tegemata, aga tal oli suht savi. Siis tuli üks poiss, kellel oli veel vähem tehtud, sest ta ei viitsi eriti kohal käia. Ja tal oli veel rohkem savi. Ta küsis meilt, et mis me arvame, kas ta on in trouble. Ma noogutasin. Veel sain teada, et nad mõlemad maksavad selle kursuse eest, nagu ka mina. Siin, vähemalt sellel kursusel, on selline süsteem, et kui sa oled alla 19 eluaasta, on sul õppimine tasuta. Niisiis olin ma hämmingus nende suhtumisest. Seda enam, et neid hindas kurikuulus puurebija Simon. Vahepeal piilusin läbi akna, et mis seal sees toimub. Toimus see, et selles ruumis oli korraga kolm tuutorit, kes oma õpilaste töid hindasid. Muuhulgas Simon, kes on minu õppejõud järgmise esmaspäeva hommikul kella 9.30'st kuni selle õppeaasta lõpuni. Ma sattusin peale hetkele, kui ta minu laua juures minu väikesi töökesi vaatas. Ma ei suutnud seda rohkem näha ja istusin maha.

Natukese aja pärast, kui pool tundi oli möödas, läksin ma kaame näoga uksest sisse ja Karl ütles esimese asjana, et ma olen tubli ja ma peaks ilusatest Baltimaadest siia veel inimesi tooma, sest sellist suhtumist on vaja. Nii et kallid lugejad, te olete oodatud. Kui tulete, öelge, et te teate mind. Niisiis istusime maha ja ma ootasin pikkade silmadega, et mis sealt tuleb. Karl ütles, et suurepärane. Vaatamata sellele, et ma tulin 3 nädalat hiljem, on kõik tipp-topp ja ma olen ilusti järgi jõudnud. Ta luges mulle ette pika-pika hindamisprotokolli. Nüüd ma kekutan... Ma sain teada, et vaatamata sellele, et ma life-drawing'ut ei salli, on mu joonistused suht kobedad. Ka ideearendused olevat head ja loogilised, uurimustööd põhjalikud ja laiahaardelised, disainimisoskused korrektsed ja viimistletud ja ma olen ka tohutult motiveeritud ja pühendunud. Nii ilus. Tore kuulata, kuidas minu tegemiste suunas vahelduseks selliseid kommenaare loobitakse. Kuigi nagu kellestki teisest räägitaks. Lisaks ma tassisin kaasa ka oma väikese interior design'i inspiratsiooniraamatu, kuhu ma kogun kõik visuaalse materjali, mis mind kuidagi mõjutanud on. Karl ütles, et see on väga hea mõte ja käskis kindlalt jätkata. Ta küsis, et kas järgmisest nädalast valin ma 3D suuna. Ma ütlesin, et jah, ja ta ütles, et ta oli selles kindel ja tema meelest see sobib mulle ideaalselt. Selle peale noogutas ka Simon veelkord mu töid vaadates asjatundlikult, mis on siiani konkurentsitult elu suurim kompliment minu pihta. Lõpphindeks pandi mulle 'MERIT +' (sõnastiku andmeil on 'merit' 'teene, väärtus'). See oli hinnete pingereas teine. Ehk siis mitte nagu Eestis ulmeliselt hea A, vaid väga hea B. Merit, kas sa teadsid seda? Karl lisas ka, et jaanuaris, kui me oleme juba oma erialal olnud, tõuseb see hinne tavaliselt kõigil. Ja siis pannakse see ka meie ülikooli kandideerimise ankeedile, et kõik ülikoolid näeks. Lõpetuseks sain ma endale koopia protokollist ja me läksime viisakalt laiali.

Nii oligi. Liiga ilus, et olla päris. Ma kõndisin bussipeatusesse kaks meetrit maapinnast kõrgemal. Kui ma istusin bussi, hakkas sadama. Ja kui ma tulin bussi pealt maha, jäi vihm järgi. Siis hakkas mu peas mängima see lugu, mille ma postituse algusesse panin, ja ma kepsutasin koju. Isegi asjaolu, et põlv tahtis küljest ära tulla, ei viinud mu tuju alla. Aga üldiselt ei lähe ma uhkeks, vaid jään reaalseks ja kardan halvimat. Sest Karl oli ainult üks arvamus miljonist.

Вот так жизнь, дорогиe!

I.