welcome to the real world! it sucks. you're gonna love it. (kolmas, täiendatud trükk!)

(Laul novembrist 1990. Sama vana kui ma. Ilmselt parim laul sellest aastast. Ilus mees ja mehelik kostüüm, küll.)

Palju õnne mulle!

'Mõni mees ei kuku kunagi korralikult pea peale, aga kui seda juhtub, siis.... mingi paar korda elu jooksul...' - Mats Piho, Eesti suusahüppekoondis

Nädalavahetusel sain ma nautida elu ilma ühegi teise hingeta siin majas. Ei olnud hirmus. Sain teha palju tööd ja vaadata ETV'd. Eelkõige 'Ringvaateid', kust on pärit ka postituse avapauguks olnud mõttetera. Lisaks sellele olin ma vaimustuses ka Hõbemäe presenteeritud Eesti Ekspress Pro rakendusest. Ulmemoodne. Vot sellepärast peab ostma iPad'i. Ainult sellepärast. Reedel oli siinmail Guy Fawkes Night e. ideaalne põhjus juua ja laaberdada. Ilutulestik oli selleks puhuks nii reedel, laupäeval kui ka pühapäeval. Mingis linnas põletati Wayne Rooney kuju. Laupäeval tuli koju tagasi Jolien koos oma boyfriend'iga, kelle nimi on Tom. Ta on pikkade juustega taimetoitlane. Maskuliinne. Ja kohe on näha, et mees majas - nõud on igal pool laiali ja prill-laud üleval. Ja ta juuksed on igal pool. Rõve. Tore on ka see, et keegi lõhkus ära veekeedukannu ja tolmuimeja harja. Nüüd on veekeetja võimete tipp põletada seda väikest power-tuld enda küljes ja tolmuimeja on õnneks ainult selle väikese otsikuga, millega hästi nurki puhastada saab. Ma imesin oma toa põrandat aasta. Pühapäeval tegi Tom kogu meessugu häbistava ämbri. Nimelt ta arvas, et WiFi lüliti on WC tule oma ja vajutas seda. Sellest hoobist toibus meie internet kaua-kaua. Seda enam, et ka Sophie tuli koju ja pidas ilmselt otse ruuteri kõrval Skype'i teel ühendust kogu Belgia rahvaga ja ahnitses kogu internetilevi endale. Mõrd.

Terve esmaspäeva sadas väljas igast suunast mingit lödi näkku. Nagu mõni moodne spaahooldus. Koolis avastasin, et oma kõrgete talvesaabastega kõrgun ma lausa üle campus'e hoonete. Ja mul on ka punane mantel, mis teeb mu eriti silmatorkavaks juba kaugelt. Kohe kooli jõudes rääkis üks grupiõde mulle eufooriliselt, suu kõrvuni peas, sellest, kuidas ta majakaaslane unustas gaasi ööseks sisse ja tal oli surmalähedane kogemus. Ma lihtsalt naeratasin viisakalt selle peale. Koolipäev koosnes kolmest pathway'd tutvustavast loengust. Esimene oli ainus, mida ma kuulasin, sest see oli 3D. Vastutav õppejõud puurebija Simon tundus üllatuslikult isegi tore ja julgustav. Simon ütles, et see ala on igal juhul sobiv siis, kui sa näiteks tihti mõtled, et kes pime, purjus ja puudega inimene mingi teatud ruumi või eseme disainis. Seega ma sain kinnitust, et see ongi minu maailm. Ülejäänud loengute ajal ma kuulasin poole kõrvaga ja suurest igavusest tundsin rakke oma kehas pooldumas. Ja vaatasin inimesi. Auditooriumis oli üks poiss, kes oli India versioon Johnny Depp'ist. Või vähemalt seda ta püüdis oma looritatud pilguga.

Läbi suure sopa jõudsin koju, kust leidsin Lisete saadetud kirja. See oli nii tore. Kuigi ka Skype on moodne, on kiri või pakk hoopis teine asi, sest see on päriselt väikesest Eestist siia kohale matkanud. Ihuüksi. Eesti margiga ja puha. Tänan, Lisete! Tambet Tuisu nali oli hea. Rullusin maas. Lisaks sain täna teada, et Valeri ja koerus ei tule koju veel niipea. Ei ütleks, et ma oleks kurb. Kurvaks võin ma aga minna, kui see rõvedus väljas jätkub ja internet jälle ära läheb. Vaatasin huvi pärast ka James Blunt'i plaadiesitlust. Live'is, muideks. See on erakordselt kohutav plaat. Võimalik, et mul ei tule isegi und. Aga Hendrik on tema nägu. See on kindel. Sandral ja Pillel oligi õigus.

Täna hommikul ärkasin üles kõigepealt kell 5. Sest ma kiljusin läbi une. Väga imelik. Emme on mulle rääkinud, et ma pean unes monolooge, aga see oli midagi ootamatut. Ma arvan, et ma nägin unes esimesi kortse ja luudehõrenemist. Siis läksin läbi suure sopa kooli, kus Lauren kinkis mulle kommi. Kuigi ma nägin, et ta seda väga tahtis, ei lubanud ma tal teistele öelda, et mul on süntar. Ma vihkan seda võltsi viisakat kallistamist. Esimene loeng oli fine arts. Julia jäi loengusse hiljaks ja pärast selgus, et sellepärast, et ta ostis mulle koogi - nimi oli Truly Irresistible Chocolate Cake. Narmas. Seda me sõime lõunapausil. Meenutas mulle Jamie Blackout Cake'i ja irresistible oli ta ka. Me ei olnud viisakad ja lihtsalt sukeldusime lusikatega kooki. Pärast oli sugar high.

Peale seda läksime raamatukogusse, kus ma sirvisin ühte raamatut Skandinaavia disainist ja seal oli esilehel foto lumisest kuusest, mille küljes olid jõulutuled. Korra oli valus. Siis me läksime järgmisse loengusse, mis oli graafiline disain ja Karl. Erinevalt esimesest loengust oli audikas puupüsti täis, inimesed istusid ka treppidel. Umbes kõik tüdrukud ütlesid, et nad lähevad graafilisse disaini ainult sellepärast, et seal on Karl. Tuleb tunnistada, et ka mina mõtlesin graafilise peale, sest see oli ilmselt mu teine lemmikteema peale 3D. Mitte ainult Karl'i pärast. Aga õnneks graafilist võin ma ükskõik missuguse disainiharidusega millal iganes elus ka ise harrastada. Seda enam, et mul on kõik kandideerimispaberid juba interior design'ile vormistatud.

Ja kodus nägin, et Lisete, Pille ja Sandra saatsid mulle väga glamuurse punase ja läikiva paki. Kommidega. Ja Diivaniga. Nii ilus neist! Danke (ma kirjutasin alguses 'dance')!

I.