hunky dory.

(Jah, ma tulen kapist välja ja ütlen uhkelt ja avalikult, et mulle meeldib Lenna plaat. Sest Eplik on eepiline. Isegi kui laulaks Sulo. Ja see on ju nii suvekas. Kui võtta Lenna ära, nii et jääks video atmosfäär ja muusika... Ulme.)

So I'm back. From outer space.

Seda UK'sse tagasi tulemise kurbust kartsin ma rohkem kui pimedust. Laupäeva õhtu oligi sellepärast keeruline. Nagu Lassie'l. Ja ma vabandan siinkohal Sandra ja Pille ees, kellega ma kohtumised ülbelt ära jätsin. Aga mul oli Aasta Ema 2011, kes teenis auga selle tiitli juba aasta esimestel päevadel. Sest ta ei pillinud lennujaamas. Selle asemel sõime me hot dog'i. Casually. Peale seda läks reis nagu mul ikka. Komplikatsioonidega.

No. 1 Pagas. See mahtus nibin-nabin lubatud ülekaalu piiridesse.

No. 2 Lend oli lõpuks terve tund edasi lükatud, sest Moskvas, kust see lennuk tuli, oli suur lumi.

No. 3 Mingi loll britt viskas lennukis oma terasest käsipagasi mu läpparile, mis oli ometi tagasihoidlikult koos sketchbook'iga riiuli nurgas. Ma olin nii šokis, et ma isegi ei suutnud olukorda õigesti tajuda ja otsustasin läppari pulssi alles peale maandumist kontrollida.

No. 4 Piloot, kelle inglise keel oli halvem kui Soome rallisõitjatel, ütles, et me ootame kahte reisijat, kes on passikontrollis kinni. Ja kui nad sealt läbi ei saagi, ootame me, et nende pagas maha tõstetaks. Selle jutu lõppu ütles piloot 'kogu moos'. Mina, kummikomm suus, kujutasin juba elavalt HD's ette, kuidas kogemata minu pagas maha tõstetakse ja see lennuk väljub üldse kolme nädala pärast. Aga õnneks need kaks jobu tulid. Kõik vaatasid neid hukatusliku pilguga. Eriti mina, sest mul oli peale maandumist alla tunni, et Gatwick'is passikontroll läbida, pagas saada ja bussipeatus üles leida. Vähemalt nüüd, teisel pingelisel reisil UK ja Eesti vahel, on selge, et järgmisel korral tuleb kindalt reisikindlustus teha.

No. 5 Mu ees istus mingi pihv, kes lasi oma tooli nii alla, et mul põlved olid tal ribides. Ilmselt sellepärast ta rüseleski terve lend. Ja mu kõrval istus mingi britt, kes võttis jalast saapad, sülle lapse ja siis hüpitas teda terve aeg. Ma oleks nii soovinud magada, aega ei. Sest mõnel oli lausa lust oma istmel vahet pidamata sügeleda. Ma imestan, et lennuk trajektooril püsis.

No. 6 Gatwick'is oli avatud umbes 1 passikontroll. Ja mul oli aega 35 minutit. Vahepeal näppisin oma arvutit ja tuvastasin elumärgid. Seegi hea. Aga õnneks avati üsna pea veel üks passikontroll ja asi hakkas vaikselt sujuma. Ka minu punane kohver, tunnuseks valge lips, oli püüdlikult esimeste pagasite seas. Ma krabasin ta ja silkasin läbi lennujaama bussiterminali, kus mul oli vaja peatuseid 22-25. Aega oli 10 minutit. Loomulikult oli ainus silt terminalis kirjaga 'Bus stops 1-21'. Aga siis ma avastasin ühe paari, kes ka, pea laiali otsas, eksles ja ma otsustasin neil silma peal hoida. Kuidagi suutsin ma kuskilt nurga tagant leida õige peatuse. Killerjanuga istusin ma bussi ja mõtlesin, et küll bussiga on tore reisida. Nagu tsiviliseeritud inimene. Mitte nagu rongiga, sest rongid on kas iidsetest aegadest (nagu Tallinn-Tartu) või udumoodsate kaduvate vagunitega (nagu see rong, millega ma esimest korda UK'sse tulles sõitsin).

Buss sõitis Gatwick'ist Heathrow lennujaama, kus ma pidin ümber istuma. Uue bussini oli mul umbes 45 minutit, seega ma istusin ja leevendasin peaaegu eluohtlikku dehüdratsiooni. Heathrow oli jube suur ja jube ilus. Ma oleks teinud pesa ja seal pikemalt peatunud. Vaatasin saabuvate lendude tabelit. Mmm. New York. Suht ruttu tuli ka uus buss, mille juht oli ilmselt hobikorras humorist. Ta oli muhe ja küsis kõigilt, et kust kaugelt nad tulevad. Ja kui me sõitma hakkasime tutvustas ta bussi nagu stjuuardessid lennukit ja ütles, et me liigume umbes 30 000 jala kõrgusel. Höhö. Ma arvan, et ta jahib National Express'i aasta töötaja tiitlit. Uuel aastal uued eesmärgid. Bussis oli ka Šveitsi tüdruk Fiona, kes käib mu koolis ja on meil ka külas käinud. Kuna ma olin väsinud ja tahtsin ainult klapid peas magada ega mitte sotsiaalne olla, tegin ma näo, et ma ei näe või tunne teda ära. Sest ma olen lihtsalt selline tüdruk.

Bournemouth'i jõudes võtsin takso, mille juht oli suur nagu Shrek. Ma mahtusin vaevu koos temaga sinna taksosse. Vähemalt jaksas ta mu pagasit tõsta. Kodus panin põske lehmakommi või kaks ja vaatasin külmkappi, et aru saada, kas ma olen esimene tagasi või on ka Sophie ja Jolien kodus. Nende riiulid olid üpris tühjad ja ma järeldasin kiirelt, et ei. Nad on nagu Helena, kelle puhul on selge, et kui toiduasjad mahuvad riiulisse, pole järelikult kodus.

Hommikul ärgates ei saanud ma aru, kus ma olen. Aga kaks asja olid tuttavad. Üks. Koerad haukusid. Kaks. Hääl, mis kõlas nagu keegi oksendaks mu ukse taga. Ei läinud kaua, et saada aru, et majas on belglane. Sophie oli ikkagi kodus. Teda oli isegi tore näha. Andsin talle üle Eesti kommid. Ja ka Valerile. Seekord ei söönud ise ära. Siis läksime Sophie'ga poodi. Ta ütles, et ta on siin jaanuari lõpuni. Poes oli palju inimesi ja ma ostsin palju tooteid. Ilmselt jätkub ka peale Nibirut. Või siis järgmise nädalavahetuseni. Inimesi oli palju, sest oli mingi üleriigiline pangapuhkuspüha, mis on siin riigis uuel aastal tavaline. Hämmastav komme. Meil Eestis vahetus valuuta ja ikkagi kõik toimib. UK on ikka nii imelik. Kõik sääsed on elevandid.. Vähemalt oli vaba. Umbes kõigi ajalehtede esikaanel laiutas aga fraas 'swine flu'. Jee, 'Seagripp 3D'. Nüüd tänavatel. Ma ostsin kohe mingi hardcore käedesinfitseerija, et oleks kindel. Ma otsustasin, et uuel aastal olen ma hea inimene ja ostsin ainult rõõmsate kanade mune, rõõmsate lehmade piima ja rõõmsate mesilaste mett. Sest erinevalt Eestist müüakse siin selliseid tooteid ja need ei maksa ka rohkem kui kurbade kanade munad, kurbade lehmade piim ja kurbade mesilaste mesi. Lisaks leidsin endale uue lemmikjogurti, mis on tegelikult imikutele alates 4. elukuust. Huvitav. Oli viljakas poeskäik, nagu alati. Õhtul pakkisin lahti kohvri ja Kaisa sheeris Lenna plaati. Tänks!

Täna, teisipäeva hommikul läksime Sophie'ga kooli. Aga kuna semester pole Bournemouth University's veel ametlikult alanud, ei sõida mõned bussid, muuhulgas meie oma, järgmise nädalani. Me ootasime bussi aasta ja vaikselt hakkas kiire. Seega me tellisime takso. Koolis nägin Julia't, kes teatas, et ta sai siia kooli sisearhitektuuri sisse. Ehk te mäletate, et ma rääkisin, et meil on võimalik varem teada saada, kas me saame siia kooli sisse, et pinge oleks teisteks kandideerimisteks maas. Sellega oli tegelt see, et ainult need saavad, kellel see kool on esimene valik. Julial on. Mul pole. Ma kandideerin koos teistega kevadel. Aga vaatamata sellele on mul eelis, sest ma olen tänu sellele kursusele ju ikkagi oma kooli laps. Veel teatas Julia, et ta tahab teha puusarõngast. Ma mõtlesin, et see on huumor. Aga ei. Selgus, et tõesti on olemas piercing puusaluu kohale. Iu. Miks?

Igatahes koolis oli loeng. Saime teada, kuidas kirjutada esseed, mille tähtaeg on jaanuari lõpus. Kõik nutsid ja ahhetasid. Kuigi mulle tundus see kõik Sanne Haabi õpilasena köömes. Ja pluss... Meil on rühmatöö. Rühmad pani kokku lektor mingi oma süsteemi järgi. Mina olen koos mingi Samuel'iga, kes täna puudus, ja selle Hiina tüdrukuga, kes kõike katsus, kui keegi mäletab. Aga ma rääkisin temaga ja ta on üpris tore. Ainult et eriti aru ei saa, mida ta räägib. Nimi on Zoe. Aga ta tundus asjalik ja see on siin riigis hinnas. Igatahes neljapäeval saame me kokku ja teeme selle asja ära. Teema oli mingi imelik. A-tähega. Ümbrik teema nimega jäi tema kätte ja ta lubas ka Samuel'i üles otsida. Tubli.

Peale kooli ootasin ma rõõmsalt, et kui minu buss ei käi, siis äkki tuleb mõni teine sobiv buss. Külmast sinine, mõtlesin ma kadedusega Marionile, kes on Tais ja Täis. Lisaks läks kinnas katki. Ausalt, emme, ma ei teinud. Ta ise läks. Vaatasin kätt ja sõrmed olid väljas nagu asotsiaalil. Aga oma koolitatud ja kogenud õmblejasilmaga tuvastasin ma probleemi, tegin kindlaks kahju ulatuse ja nuputasin välja viisi, kuidas teha remont. Olgem nüüd hetke uhked. Aga bussi ei tulnud ja ma tundsin, et kui ma seal veel seisan, tuleb kerge lastetuseoht. Niisiis jalutasin ma Lenna saatel koju. Kartsin ka, sest mu tuunitud põlve polnud veel rajal testitud. Kuna mu põlv on juba päris arvestatav karakter siin blogis, panin ma talle nime. Astrid. Tee peal oli mingi mees lehepuhuriga, kes puhus mu üleni lehti täis. Lisaks komistasin ma graatsiliselt käbil. Aga läbi ohtlike lehtede ja käbide jõudsin ma koju ja põlv oli küljes. Ei valutanud. Nii et need, kes elavad Astridile kaasa, ärge muretsege.

Õhtul vaatan ma 'Neid vanu armastuskirju' ja fännan Valgret. Homme on mul studio session ja neljapäeval teen Zoe ja Samuel'iga rühmatööd, mille me kanname ette teisipäeval. Lisaks pean ma tegelema ka uue projektiga, mille nimi on 'Interdependency' e. vastastikune sõltuvus. Mul on igaks juhuks üks idee. Valmistun juba selleks, et see homme puruks tambitakse. Et oma tagasihoidlikku ideed toetada, teen õhtul research'i. Ja siis on mul ju veel essee... Mul oli õigus - tuleb kiire aeg. Mulle meeldib.

Üldjoontes igatsen suve, nagu peale jõule ikka. Aga ma tean, et nüüd aeg lendab kiirelt ja töiselt kevade ja kojutulemise suunas. Laupäeval nägin, et tunniplaan on semestri lõpuni üleval. Täpsemalt 9. maini, kui on õpilastööde näitus. Loogiline oleks, et peale seda pole enam midagi. See oleks liiga hea, et olla tõsi. Ma küsin homme Simoonilt. Ja siis jälle lennupileteid ostma!!!

An apple a day keeps the doctor away!

P.S. Kellega ma jõuluvaheajal kohtusin... Oli meeldiv. Aitäh.
P.P.S. Ega mu (Sean) Kingston'i-nimeline mälupulk kellegi käes pole?

I.