admit nothing. blame everyone. be bitter.

(Harva kohtab seda, et midagi hämmastavalt head saab veel paremaks minna. Abnormaalne.)

Nd!

Niisiis neljapäeval jätkasime me animeerimist. Grupp jaotati kahte rühma. Kumbki rühm sai seina, kaamera ja lauatäie kõikvõimalikke töövahendeid. Meie ülesanne oli teha stop frame animation ehk siis animatsioon, mis koosneks stoppkaadritest ehk fotodest. Projekt algas aruteluga, kus selgus, et meie grupp on ülimalt värvikas. Üks poiss ütles maniakaalsel ilmel pisteliselt iga viie lause vahele, et paneks midagi põlema. Üks poiss sügas terve aeg usinalt oma kõhtu. Üks tüdruk ei rääkinud, ainult sosistas ühele teisele tüdrukule kõrva. Ja ohjad püüdis haarata üks tüdruk, kelle ego mahtus vaevu ruumi (see-eest tema igasugune loov mõtlemine mahtus ideaalselt prügikasti taha väiksesse nurka koos mingi kaltsuga). Õnneks oli mul Julia, Lauren pandi teise gruppi. Ja õnneks ei ole Julia vähem halastamatult kriitilise meelega kui mina. Seega, jah, mul oli lõbus. Lõpuks saime me kuidagi kokku algse kondikava ja hakkasime kribinal-krabinal tegutsema, sest aega oli liiga vähe.

Meie idee oli teha animatsioon puust - esialgu sellest, kuidas puu seemnest kasvab ja siis kuidas aastaajad vahelduvad. Ja lõpuks siiski, nagu fotodelt võib aimata, panime puu põlema. Mina olin outcome'i üle tõeliselt uhke ja näitaks hea meelega teilegi, aga see fail on liiga suur, et seda siia üles riputada. Päeva teises pooles tegime flick book'id. See on see, kui joonistad vihiku nurkadesse pildid ja siis kui kiiresti lehitsed, tuleb kokku animatsioon. Mina lugu oli kassist ja kärbsest. Inspireerituna Simon's Cat'ist.



Reedel tegime filmi. Õppejõud Julie'l oli seelik nii lühike, et kõik oli näha. Lisaks ta rääkis, kuidas ta on peol korduvalt purjus peaga kõrgetel kontsadel kukkunud. Täpset tööülesannet ma eriti ei kuulnud, sest üks tüdruk terve aeg luristas. Ma olin väga lähedal sellele, et kotist salvrätik võtta ja talle ninna toppida. Üks poiss ei kuulnud ülesannet sellepärast, et ta magas. Üles ärkas ta siis, kui õppejõud talle õlale koputas. Meid jaotati kolmestesse gruppidesse. Mina olin taas koos Julia'ga ja lisaks anti meile veel Laura, keda usinamad lugejad võib-olla varasemast mäletavad - tema oli see, kellel on kodus kana. Ta ütles meile, et ta on suht magamata, sest ta jagab hetkel tuba tibuga, ja vabandas oma passiivsuse pärast. Siis jagati meile teemad ja meie saime play/pause'i. Kuna taas oli aega ebamaiselt vähe, sest me pidime kõigest ühe päevaga idee genereerima, filmivõtted tegema ja stseenid kokku lõikama, tegime kiire brainstorming'u. Me otsustasime leida inimese, kes oleks nõus kaamera ees kolme emotsiooni näitlema. Üks mees nimega Lindsay (jah, see on ilmselt kõige naiselikum nimi ühele mehele), kes ei sallinud ühegi pastakaklõpsu ega häält, nagu Meeri, tegi meile kaamerakasutuse kiirkursuse ja meid lasti võtetele. Läksime otsejoones lavakunstiosakonda, sest me mõtlesime, et kui keegi kaameraga üldse nõus on, siis mõni näitleja. Näitlejatel oli parajasti session pooleli ja me kasutasime aega, et käia vahepeal söömas.

Näitlejate pausiks olime tagasi ja otsustasime, et Laura peaks olema küsija rollis, sest ta on meist ainuke põline britt. Niisiis ta sisenes stuudiosse ja rääkis meie loo ära. Üks poiss Sam oli lahkelt nõus. Näitlejad on ikka nii lahedad. Hoopis teine liik inimesi. Meie kohtumine Sam'iga lõppes sellega, et ma pidin taaskord pidama väikese tutvustava loengu Eesti kohta. Ma peaks riigilt promo eest palka saama. Niisiis me saime oma materjali suht ruttu filmitud ja meil oli palju aega, et niisama kohvikus lobiseda. Ühtlasi avastasin, et ka Laura on üle keskmise tore. Pärastlõunal lõikasid kõik grupid oma filmid kokku ja päeva lõpus vaatasime need üle. Kuna kõik meie grupist ei saa aru, et kui öeldakse mõni kellaaeg, võiks kõik selleks ajaks ka valmis olla, ei jõudnud ma enam päeva lõpus paari asja printima ja seega ei saanud ma nädalavahetuseks tööd koju kaasa võtta. Bussi peal nägin Sophie't, kes rääkis mulle oma perekonnaelust ja sellest, et ta nägi öösel unes ühte naist, kes tahab tema vanemaid lahutada, sest ta on kade. See 10-minutiline bussisõit tundus maailma kõige pikem.

Õhtul käisin poes. Kui ma olin poolel teel poodi, hakkas sadama. Niisiis koju jõudes olin läbimärg, porine ja käed olid tassimisest maani. Ühesõnaga oma suurimas ilus. Võtsin kaenlasse paki kummikomme ja istusin arvuti taha, et blogida ja paar kiiremat või vähem kiiremat skaipi teha. Ja siis läks internet ära. Ilma pärast. Isegi uudistes rääkis, et see väike vihm mõjus kogu linna internetiühendusele laastavalt. See oli suurepärane. Lisaks sellele, et mul puudus igasugune kontakt maailmaga väljaspool seda maja, ei saanud ma ka ühtegi kooliasja teha. Siis ma kuulasin muusikat ja sõin kommi. Kuni kella kaheksani, kui mul oli kommist süda paha ja igavusest uni silmas. Läksin magama ja magasin kokku 13 tundi.

Laupäeval käisin linna peal laiamas. Nägin ühte vanameest, kes jalutas küll kepiga, aga see-eest olid tal originaalsed Ray-Ban Wayfarer'id. Vot nii peab vananema, moodsalt. Koju jõudes hammustas üks koer mind jalast ja ma avastasin, et Sophie'l on uus kiiks. Nimelt istub meil nüüd koridoris tema ukse taga väike pingviin. Ma koputasin ta uksele, et öelda, et tal on pingviin ukse taga maas. Ta ütles, et see peab seal olema, sest see valvab. Tegin pähe oma mõistvaima ilme ja läksin nuttu ja naeru tagasi hoides ruttu oma tuppa. Internetti ikka polnud. Ja Valeri ütles, et eelmine kord polnud neli päeva. Olin kaetud hirmuhigiga ja mõtlesin, et Eestis oleks selline asi võimalik võib-olla ainult sõja korral. Õhtul läksid Sophie ja Jolien Halloween'i-peole. Enne minekut näitasid nad ka mulle oma meiki, mida nad kaks tundi tegid - Jolien nägi välja nagu tal oleks okse näos ja Sophie oli nagu hallide juustega transvestiit, kellel oli ämblik peas. Mina läksin rõõmsalt magama, et ärgata kell kolm, kui nad indiaanikisaga koju jõudsid. Jolien'i ma täna ei näinud, sest ilmselt oli tal taas raskekujuline pohmell, nagu peale iga pidu ja Sophie lihtsalt sõi terve päev.

Adiós!

P.S. Mu Barvarisii-kommidega pakki pole ikka veel. Kuigi pakijälitussüsteem näitas, et vist homme tuleb.
P.P.S. Homme läheb Valeri koos koertega oma tütre juurde, et olla seal reedeni. Neljapäeval lähevad ka belglased ära. Seega ma olen ilmselt ühe öö siin üksi. Suht jube. Ma püüan sellele praegu võimalikult vähe mõelda, aga ma ilmselt joon ennast täis, et julgem oleks ja parem uni tuleks.

I.