see the sarcasm in my eyes.

('Lock up your daughters! Lock up your sons! Lock up your horse!' - NME)

Alustaksin pahameelega, mis tabas mind, kui ma sain teada, et Hurts tuleb Tallinnasse just siis, kui mind pole. Ja Bournemouth'i just siis, kui ma olen Eestis. Korra oli juba isegi parem olla, sest ma sain teada, et Tallinna piletid olid niikuinii välja müüdud. Aga nüüd on kontsert massiivse huvi tõttu Rock Cafe'st Kalevi Spordihalli ümber tõstetud ja sellega seoses on ka lisapiletid müügis. Kuuldavasti on nende live'id ulmehead. Aga mis ma ikka kurvastan. Sest õnneks tuleb just sel ajal Bournemouth'i Suurbritannia Ukuleleorkester.

- The Ukulele Orchestra of Great Britain. -

Pärast reedest hindamist oli tunne, nagu oleks kadunud eesmärk mu elust. Enam ei olnud ühtegi kohtustust ega põhjust hommikul ärgata. Niisiis ma lebasin ja vaatasin filme. Nädalavahetusel oli meil majas neli belglast. Koos kümne koeraga on see kombinatsioon umbes sama kui trepist alla kukkumine. Nimelt oli Sophie'l külas sõbranna, kelle nimi oli Na. Mulle tundus nii. (Nüüd teeb Kaisa Na-nalja...) Ja Jolien'il oli külas isa Bruno, kes arvas, et ma olen Valeri tütar. Vaatamata sellele, et kodus oli ka Valeri ja olin mina, hõivasid nad omavoliliselt köögi ja täitsid maja keelega, mis kõlab nagu 'lõppfaasis kurguvähk'. Seega ma vältisin alumist korrust ja käisin köögis toitumas ainult siis, kui von Trapp'id olid linna peal või mere ääres, sest merd neil seal kodus ju eriti pole. Õnneks saatis Lauren mulle pühapäeval sõnumi, mis tõi päikese mu päeva ja õnne mu õuele...

'I have free texts this weekend, so I feel it is important to let everyone on my phone know that I love them. Even if we haven't spoken in ages I still love U. Love U! XXX'

Esmaspäeval hommikul, kui me kooli läksime, läksid ka Jolien'i isa ja Sophie sõbrants ära. Kurb oli vaadata, kuidas Sophie ja Jolien nii õnnetud olid. Sellepärast ei tohi keegi kodust külas käia. Enne olen ma siin ihuüksi, kui lepin sellega, et keegi tuleb paariks päevaks ja siis ära läheb. Esmaspäev oli minu esimene päev pathway's. Kõigil oli närv suurem kui esimesel koolipäeval. Mu uhiuus 3D-grupp oli esmapilgul natuke vähem imelik ja imiklik kui vana. Õnneks on mu pathway's Julia. Simon, puurebija, on muutunud sõbralikumaks. Isegi hirm tema ees hakkab vaikselt kaduma. Lisaks on meil õppejõud Rachael, kes oli see, kes ei rebinud puid, ja mingi Karen. Päeva esimene pool oli meil ametlik. Me täitsime ankeete iseenda kohta, et õppejõud paremini biiti jagaks. Siis jagati meie grupp omakorda kahte alagruppi - makers ja designers. Mina olen disainer ja minu tunniplaan on lihtne nagu lasteaias. Täispikad koolipäevad on ainult esmaspäev ja kolmapäev. Teisipäeva hommikuti on loeng ja ülejäänud nädal on iseseisev õpe. Ja koormus pathway's on tegelikult 7 korda nii suur kui enne, sest see iseseisva õppe aeg ei ole magamiseks. Õppejõud tegid huvi pärast ka kiire küsitluse, et kes mida ja kuhu õppima tahab minna. Muu mulle meelde ei jäänud, aga meie u. 40-liikmelisest grupist 15 spetsialiseeruvad kindlalt sisearhitektuurile või -kujundusele. Veel räägiti, et me kõik saame ka eraldi tuutoritunni Simon'iga, et arutada oma kandideerimist ja ülikoolivalikuid. Muhe.

Peale seda saime kätte oma esimese projekti brief'i. Pealkirjaks on 'Shelter' e. varjualune. Täpsustavaid piiranguid ja juhiseid pole, et igaüks saaks vastavalt oma huvile oma projekti ise kirjutada. Ja tähtajaks on jõul. Seega umbes kaks nädalat, mis tundub terve igavik eelmiste paaripäevaste projektide kõrval. Muidu pole sellel projektil viga, aga tohutu koguse pinget lisab see, et see läheb kindlalt portfolio'sse, sest kandideerimisintervjuud hakkavad juba veebruaris ja järgmisi projekte me võib-olla selleks ajaks valmis ei jõua. Esimeseks ülesandeks oli rühmatöö - brainstorming. Rühmad pandi kokku laudade järgi ja kuigi meie laud oli esmapilgul igati normaalne ja tavaline, selgus õige pea, et nii see ei ole. Me pidime koostama mõistekaardi teemal shelter ja kõik pakkusid rõõmsalt absoluutselt kõiki maailma mõisteid, millest pooled isegi kaudselt algse sõnaga seotud polnud. Ma olin ahastuses ja pidin peaaegu magama jääma. See ülesanne oli täielik aja- ja energiraisk. Peale lõunat Lauren'iga saime me alustada oma individuaalset brainstorming'ut. Mul isegi tekkis mõte või kaks. Ülejäänud päev lubati meil raamatukogus uurimustööd teha. Kuigi midagi liiga palju ei juhtunudki, olin ma õhtuks väga läbi ja lohisesin koju. Enne magamajäämist vaatasin 'Leiutajateküla Lottet'.

Vaatamata sellele, et ma eelmisel õhtul pool 9 magama jäin, suutsin ma teisipäeval magada sisse rohkem kui kunagi varem. Sõin kiirelt, olin hinge põhjani tänulik, et olemas on meik, ja jooksin bussi peale. Koolis oli meil loeng materjalide kasutuse kohta. Tükk aega peale algust jooksis uksest sisse alati dramaatiline India Johnny Depp, peegelklaasidega Aviator'id ees. Kõik naersid. Tema ei naernud ja istus oma suurimas laheduses maha. Loeng oli väga tuttav, nagu Meeri 20. sajandi kunst. Kuna audiooriumis olid peale 3D-omade ka fine arts'i omad, tekkis ühel hetkel tohutu vaidlus Jeff Koons'i pärast.

- Balloon Dog. Jeff Koons. -

Poleemika tekkis sellest, et Koons'i teosed on tehtud meetodil nimega art fabrication. Ehk siis tal on suur meeskond, kes tema juhendamisel neid skulptuure nö. toodab. Selle peale olid kõik fine arts'i omad nii puudutatud ja köhisesid, et see pole kunst, vaid lihtsalt tootmine. Nad on lihtsalt Koons'i edu peale kadedad ja ei suuda leppida sellega, et tänapäeval on sisuliselt kõik teised kunstiharud juba selle nö. tootmismeetodi peal. Nende arusaama järgi siis nt. mood ja arhitektuur pole kunst, sest Domenico Dolce & Stefano Gabbana isklikult ei vihu päev läbi nõeluda ja Eero Saarinen ei ehitanud ihuüksi oma väikeste kätega Kennedy lennujaama 5. terminali. Mulle Koons meeldib ja minu meelest on see imetlustväärt, et ta enda ümber impeeriumi ehitab. Ühesõnaga pool meie loengu ajast oli mingi udune ja püüdlikult filosoofiline soigumine selle probleemi üle. Üks tüdruk mu taga ütles, et 'this is way too deep for me'. Ma oleks pidanud püsti tõusma ja talle aplodeerima. Loengu lõpus näidati meile aga klippi linnust, kes tegeleb sisekujundusega. Ma olin lummatud. Õhtul kodus olin ma oma projektiga hästi ummikus. Ja sada häda. Korra oli tragöödia kolmes vaatuses. Aga läks üle.

Kolmapäeval oli meil õppejõuks Karen, kellele meeldis mu shelter'i idee. Ta oli tore, aga väga suur. Ma sain seda väga hästi tunda, kui tal õnnestus mind enda ja riiuli vahele litsuda. Ma avastasin ka veel ühe tõsise varjupoole kunstimaailmas. Nimelt oma ideedest ei tohi mitte kunagi maailmas rääkida, sest alati kuulab keegi, kõrvad kikkis, ja võtab selle idee endale. Julia algne idee on nüüdseks levinud, sest ta jagas seda pahaaimamatult paari inimesega. Julia ütles, et õnneks oli see halb idee ja nende ideevaraste versioon sellest veel halvem. Ma lohutasin teda ja ütlesin, et siis võib ta ju suurimas rahus vaadata, kuidas see halb idee levib. Päev oli jälle suht kasutu. Ainult natuke uurimustööd. Vähemalt sain ma rohelise tule, et oma projekti jätkata. 

Neljapäeval oli meil workshop. Kõigepealt lõikasime mingite killer-lintsaagidega vineerist keerulisemaid ja vähem keerulisemaid tükke välja. Siis peale lõunat rääkis ja näitas Simon meile, kuidas metallist, puust, kipsist jne. mis iganes maketti teha. See on huvitav ja puha, aga kahjuks ei ole mul nende teadmistega vähemalt selle projekti juures suurt midagi peale hakata. Ega ka ilmselt ühegi järgmise projekti juures, sest sisekujunduses pole vaja kuigi palju makette valmistada. Ja kui ongi tarvis, palun ma mõnda modelmaker'it, sest nemad teiste ideid makettideks teevadki. Simon rääkis, et ta on märganud seaduspärasust, et need, kellel olid juba aasta alguses lisaks muudele tööriistadele ühed spetsiaalsed materjalinoad ostetud, tulid kõik 3D-pathway'sse. Ja need omakorda, kes teavad, mitu ml üks Coca-Cola purk mahutab, on kindlalt 3D disainiharus. Sest ta ütles, et makers'ite grupist ei teadnud keegi seda Coca-Cola purgi asja, aga meist, disaineritest, teadis enamik. Üldjoontes oli päev ühest küljest jube huvitav, aga teisest küljest lihtsalt jube, sest kõik masinad ja materjalid olid vale kasutamise juures surmavad. Ja Julia on nii tore. Järjest enam tuleb välja, kui sarnased me oleme. Kui teda minu grupis poleks, oleks suht kurb olla. Koju minnes võtsin raha Santander'i pangaautomaadist, sest neil oli McLaren'i F1'e meeskonnaga plakat. Jensoniga. Üldse ma avastasin, et ma olen McLaren'i sponsorite austaja - Santander, Vodafone, Hugo Boss. Alateadlikult.

Koju minnes mõtlesin, et see aasta erineb mu eelmisest Tartu aastast eelkõige sellepoolest, et pole tavalisi koolipäevi. On kas väga head või väga halvad päevad. Head on siis, kui on inspiratsioon ja ka ideed seda realiseerida või ma lihtsalt õpin tohutult palju uut ja huvitavat. Halvad päevad on põhiliselt siis, kui on rühmatöö 'haritlastest' grupikaaslastega. Võrreldes praegusega olin ma Tartus lihtsalt kasutu. Ja see on ainult hea, kui see, mis ma teen, minus mingitki emotsiooni tekitab. Suht uudne tunne. Nädalavahetusel on isegi natuke aega puhata ja mängida. Aga ka asjalik peab olema, sest ma loodan oma projekti järgmise nädalaga valmis saada.

Peace!

P.S. Tahaksin lisada, et kuna nüüd on tekkinud mingi rutiin ja uut ja huvitavat nii palju pole, ei kirjuta ma enam nii tihti. Tänan siiski kõiki, kes iga uut postitust pikkade silmadega ootavad ja mulle fännikirju saadavad.

P.P.S. 2 nädalat veel!

I.